Kolmapäeval võttis riigikogu vastu erakonnaseaduse muudatused – vastusena Rahvakogule. Muuhulgas tasandati hiiglaslikku vahet parlamenti pääsenud ja sealt (napilt) välja jäänud erakondadele riigieelarvest raha andmises.
Marti Aavik: targad udus
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
25. jaanuar 2014, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus seadus arvestab riigikogu valimistel kogutud häälte protsenti ja suurendab «varumeeste» toetussummat. Pakun välja alternatiivse lahenduse. Äris kasutatakse vahel moodust, et mitu audiitorit annavad hinnangu, kusjuures pooled on ette kokku leppinud, et nende hinnangute keskmine ongi siis tehingu hind. Nendele erakondadele, kes parlamenti ei pääsenud või pole veel kandideerinudki, võiks riigieelarvest toetust jagada samasuguse skeemi järgi.
Kui mitu firmat teevad erakondade populaarsusküsitluse, siis nende tulemuste aritmeetiline keskmine võikski olla alus, mille järgi erakonnale antavat eraldist arvutatakse. Kuna ühe korra tulemust võivad liigselt mõjutada juhuslikud uudised, võiks aluseks võtta kolme kuu küsitluste keskmise – nii oleks iga otsuse aluseks üheksa mõõtmist (kolm firmat korda kolm kuud).
Praeguse lahenduse tugev külg on, et valimistulemustest täpsemat populaarsuse mõõdikut pole olemas. Nõrk külg on see, et valimiste vahel muutusi rahastamises pole ja seega ei arvestata, et mõned seisukohad võivad ühiskonnas täiesti sisukatel põhjustel tähtsamaks muutuda, kui olid enne valimisi. Riiklikust rahastamisest on valimisteni väljas päris uued erakonnad. Mõneti ongi kõige ebaõiglasem toetuste vahe «stardi» ajal – vanad saavad miljoneid, algajad ei saa sentigi.
Kas idee väärib kaalumist?
Asi, mis mind kui ajakirjanikku «varumeeste» rahastamise detailidest rohkem puudutab, on sotsioloogiliste uuringute kättesaadavus. Erakonnad on ühes olulises ühiskonda puudutavas aspektis väga palju paremini informeeritud kui avalikkus laiemalt.
Veel hiljuti, enne masu, tellisid populaarsusuuringuid kaks erakapitalile kuuluvat meediafirmat. Kokkuhoiu tõttu sellest loobuti ja pole näha, et uuesti alustataks – hind on suur ja enamasti ei saa küsitlustest piisavalt erutavat uudist. Siiski on Eesti poliitika lähiminevikust võimalik (oletamisi) esile tuua olulisi sündmusi, mille algpõhjus oli välja loetud ilmselt (erakondade tellitud) populaarsusuuringutest. Ei saa ka välistada, et kui aegread oleks avalikud, suudaksid uurijad sealt välja noppida hoopis huvitavamaid asju.
Ühte uuringut tellib ERR. Avalikkus ei saa sest enamasti teada muud kui iga erakonna toetusprotsendi. Isegi veapiirid pole avalikud, rääkimata peenematest andmetest, kuidas toetus jaguneb – keda toetavad naised, keda mehed, keda rikkad, keda vaesed jne. Praegu teame seda, mida ERRi toimetajad on taibanud esile tõsta või mida uuringujuht ütleb. Kõik teised kommenteerijad sumpavad udus.
Kuna neid uuringuid tellitakse niikuinii maksumaksja raha eest (ERR, erakonnad), peaksid tulemused olema kõigile vabavarana kättesaadavad. Olgu või väikese viitajaga, et ERR saaks oma esimesed uudised ise ära teha.