«Pealtnägija» selgitas välja, et fiktiivse seksikuulutuse avaldamine on kahjuks kujunenud Eestis tõhusaks ja peaaegu ohutuks võimaluseks ohvrile palju ebameeldivusi valmistada, sest isegi kui psühhoterrorist üles leitakse, ei võeta teda enamasti vastutusele.
See oli ühel pühapäeva hommikul, kui IRLi noorpoliitik Karro hakkas saama kummalisi kõnesid, vahendas ERR Uudised.
Tema salastatud mobiilinumbrile helistasid täiesti võõrad mehed ja küsisid meelalt, et millal ja kus siis noorhärra soovib kohtuda, et meestevahelist armastust proovida. Selgus, et ühte seksiportaali oli üles riputatud noorpoliitiku telefoninumbriga kuulutus.
Kuigi Karro sai kiimas meestelt vaid paar kõnet, sellest piisas. Tema maine oli kahjustatud ja mees pöördus politseisse. Varsti tabati ka süüdlane, 30-aastane Tarmo, kes tahtis armukadedusest Karrole kätte maksta. Pealtnäha tühine vemp lõppes aga karmilt – kohus mõistis Tarmo identiteedivarguses kriminaalkorras süüdi ja karistas teda pooleaastase vangistusega tingimisi.
Libakuulutustest suhtlusportaalides on saanud järjest kasvav probleem. Iga kuu palub politseilt abi vähemalt 2-3 kiimastest telefonikõnedest šokeeritud kannatanut. Nagu kahtlustab politsei, on õelate ja haiglase huumoriga inimeste ohvreid tegelikult aga 4-5 korda rohkem. Tuleb välja, et telefoniterrori organiseerimine on äärmiselt lihtne ja tegelikult ka üsna riskivaba.
Vastseliinas elava Tiina Tigasoo telefon muutus hetkega punaseks läinud septembris. Ta kõpitses parajasti aiamaal, kui helises tema telefon ja tundmatu meeshääl küsis, kus naine parajasti asub ja kas ta seksiteenust pakub.
Telefoniterror algas pärast seda, kui naine oli avastanud, et ehitajad, kes pidid hakkama soojustama tema ema maja vundamenti, on üle riigi tuntud kelmid ja kurjategijad. Kui Tiina ütles kaksikvendadest sulidele töö üles, algas raha väljapressimine, mis tipnes ähvardusega – teid ootab karm karistus.
«Kõige hullem oligi see telefoninumbrite ülesriputamine, siis oli kodurahu paariks nädalaks rikutud,» rääkis Tiina. Psühhoterroristid ei piirdunud ühe portaaliga, vaid panid libakuulutused suisa kolme täiskasvanute suhtlusportaali. Ja kõnesid, mis talle tuli, oli üllatavalt palju.
Ööpäevaga kuni 80 kõnet
«Sisuliselt kaks nädalat keegi mind kätte ei saanud, telefon oli hääletu peal, sellepärast, et ma ei jaksanud nendele kõnedele vastata,» lisas ta.
Õelad petised panid kolme portaali sama sisuga kuulutuse, kus 21-aastane neiu otsib sponsorit ning on 40 euro eest valmis vilistama ka turvaseksile. Kuulutuste juurde panid nad kord Tiina privaatse telefoninumbri, kord tema turismitalu pidava ema numbri. Ja koheselt algas katkematu kõnede tulv.
«Nii kui ma telefoni kinni panin, tuli kohe järgmine. Kui ühe öö jooksul oli 46, ma arvan, siis päeva jooksul veel umbes 30 juurde, mingi 70, 80 kõnet,» meenutas ta.
Tiina kannatas telefoniterrori all peaaegu kuu aega. Nüüd tuleb talle selliseid kõnesid umbes paaril korral kuus.
Saab see tõepoolest olla nii lihtne, et igaüks meist võib panna suvalise telefoninumbriga kuulutuse seksiportaali ja kohe algab sugutungist pinges mehepoegade kõnede laviin? «Pealtnägija» tegi proovi. Saate tegijad sisestasid reede südapäeval vaid täiskasvanute suhtlusportaali samasuguse kuulutuse, mis tõi Tiinale ja ta emale ööpäevas ca 80 telefonikõnet. Kuulutusele lisati värskelt kioskist ostetud kõnekaardi number.
Tähelepanuväärne on, et kuulutuse üsna krõbeda hinna, 15-30 eurot, lubab Eesti üks populaarseim täiskasvanute kuulutusteleht voodi.ee tasuda suvaliselt telefonilt SMSiga. Ja mitte keegi ei küsigi kinnitust, kas kuulutuse juurde lisatud telefoninumber on sinu, sinu vihavaenlase või näiteks Eesti peaministri oma.
Kuulutuse ülespanek võttis minuti. Esimene kõne mehelt, kes tahtis 21-aastaselt tüdrukult osta suuseksi ilma kondoomita, tuli vaid neli minutit hiljem!
«See ongi küsimus, et miks ei võiks portaalid minna seda teed, nii, nagu paljud normaalsed netifirmad, et saadavad näiteks SMSiga telefoninumbri kinnituse, et kas see number kuulub sulle või ei kuulu,» on Tiina Tigasoo nördinud.
Ta nägi vaeva ja suutis omal käel välja peilida isegi ühe olulise süütõendi ehk IP-aadressi, millelt üks seksikuulutus oli internetti sisestatud, kuid kahjuks tulutult. Ta pöördus kohaliku konstaabli poole, kuid sinna need asjad soiku jäidki. «Tegelikult ju ongi see, et puudub kuriteo koosseis. Nad ei saa mitte midagi teha, sest see ei ole kuritegu. See on lihtsalt mingisugune pahatahtlikkus ja ongi kõik.»
Süüdi mõistetakse vaid mõned
Siin ongi kogu selle loo tuum. Kuidas on ikkagi võimalik, et libakuulutuse peale vaid kaks tiirast kõnet saanud noorpoliitiku puhul otsiti identiteedivaras üles ja mõisteti kohtus tingimisi vangi. Aga kaks nädalat kiimaste meeste sadade kõnede pärast sisuliselt telefonita elanud ema ja tütre puhul ei algatanud politsei isegi kriminaalmenetlust.
Keskkriminaalpolitsei IT-kuritegude lahendamise valdkonna juht Anu Baumi sõnul jäävad menetlused tihtipeale alustamata, kuna kuulutuses kirjeldatud inimene pole politsei hinnangul ära tuntav.
Libakuulutuse juures ainult õige mobiilinumbri avaldamisest paraku ei piisa. Seda enam, et Tiina ja ta ema puhul oli kuulutustele lisatud ka valed eesnimed. Anu Baumi sõnul võib kuulutuse autor telefoninumbri sisestamisel eksida. Lisaks ei kuulu telefoninumber delikaatsete isikuandmete hulka.
Põhjus, miks kaks pealtnäha nii sarnast lugu erinevalt lõppesid, oli tingitud sellest, et noorpoliitiku identiteedivaras avaldas seksiportaalis lisaks ohvri telefoninumbrile ka tema õige foto. Ning sellest juba piisas kuriteokoosseisuks. Politsei kääris käised üles ja kurjategija viidi kohtu ette.
Teine peamine põhjus, miks politsei menetlust ei alusta ja telefoniterroristi püüdma ei hakka, on see, et paljud kannatanud ei leia, et nad oleksid mingit kahju saanud.
Siiski, arvestades asjaolu, et iga kuu palub politseilt abi kaks-kolm libakuulutuste ohvrit, jõuavad süüdimõistva kohtuotsuseni vaid vähesed. Näiteks aastatel 2010-2012 algatati identiteedivarguse osas Eestis kokku 180 kriminaalmenetlust, kuid süüdi mõisteti kolme aastaga vaid 25 isikut. Neist seksikuulutusi kättemaksuks avaldanud kurjategijaid on ainult 5-6.
Nagu selgub, on oluliselt enam kriminaalasjadest lõpetatud prokuratuuris otstarbekuse põhimõttel, sest süütegu pole suur ja kurjategijale on määratud rahatrahv või ühiskondlik kasulik töö.
Kiusajad peidavad jälgi
Põhja ringkonnaprokurör Rainer Amur selgitas, et paljud kannatanud tahavad vaid teada, kes on kuulutuse autor, nõuavad kuulutuse eemaldamist ning on nõus kriminaalasja lõpetamisega.
Siiski, umbes tosin identiteedivarguse lugu lõpetab politsei seetõttu, et süüdlast ei suudeta tabada. Just nii lõppes ka Eesti juhtiva prügifirma Ragn Sells turundusjuhi Rainer Pesti juhtumiga, millest «Pealtnägija» tegi loo aasta tagasi. Pestit ja tema naist füüsiliselt ja virtuaalselt umbes kaks aastat ahistanud kurjategija pani muuhulgas täiskasvanute portaali iha.ee üles libakuulutuse koos fotoga.
«Täna on minu nimega võimalik internetist leida väga suurel hulgal kuulutusi. Ma müün seal beebimonitoridest kuni autodeni välja ja nende käekiri on üsna sarnane: ühel hetkel ilmub see kuulutus sinna ja järgmisel hetkel tuleb lisakommentaar juurde, et ärge Rainer Pestiga tegemist tehke. Et tegemist on petisega: ma maksin talle kauba eest raha, aga mitte midagi ei saanud. Ja ma rõhutan veel kord, et mul ei ole mitte mingisugust seost nende kuulutustega, veel vähem kellegi petmisega,» rääkis Pesti.
Rainer Amuri sõnul on pahategijatel piisavate teadmiste olemasolu korral võimalik internetis oma jälgi peita ja sellisel juhul on tõendite kogumine väga keeruline, mõningatel juhtudel ka täiesti võimatu. Rainer Pesti juhtum kahjuks oli üks nende hulka kuuluvatest, kuna ehk inimene, kes neid kommentaare lisas, ei teinud seda enda koduse arvuti tagant, vaid kasutas avalikke wifi-alasid.
Vähemalt nii palju oli pärast «Pealtnägija» sekkumist jõuliselt käivitunud politseiuurimisest kasu, et konkreetse kahtlusalusega peeti maha jõuline vestlus ja Raineri kiusamine lõppes. Nii nagu tuntud turundusjuhi puhul, on enamasti selliste netiahistajate motiiv kius ja kättemaks.
Aga mida siis ikkagi peale hakata, kui kiuslik vaenaja avaldab libakuulutuses ainult teie telefoninumbri, millest ei piisa küll kriminaalasja algatamiseks, kuid piisab selleks, et mitme päeva vältel hakkavad teid kõnedega pommitama seksijanused mehepullid?
Tiina Tigasoole soovitas politsei telefoninumber ära vahetada, kuid ta ei taha seda teha. Et Tiina ei tahtnud oma ligi 20 aastat vanast telefoninumbrist loobuda, hakkas ta kuulutusteportaale pommitama kirjadega, et tema ja ta ema libakuulutus maha võetaks. Kulus palju aega ja närve, ent lõpuks see töötas.
Anu Baumi arvates ongi kõige parem kohe portaali halduri poole pöörduda. Kui haldurit ei õnnestu tabada, siis tuleks pöörduda veebikonstaabli poole. «Ja kui sealt kriminaalasja ei tule, siis on alati õigus muidugi pöörduda tsiviilkohtusse, aga see on aega- ja rahanõudev üritus,» lisas Baum.
Küsimusele, mida soovitada neile, kes võivad end täpselt samasuguses situatsioonis leida, vastas Tiina Tigasoo, et vaja on kannatust.