Reformierakond lubas kuus aastat tagasi viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka, ent statistika näitab, et oleme vaid ühe protsendi võrra ostujõulisemad kui toona, kirjutab ettevõtja Virgo Kruve.
Virgo Kruve: Leedu inimeste ostujõud on suurem kui Eestis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eurostati viimastel korrigeeritud andmetel oli 2012. aastal Leedu ostujõud 72 protsenti Euroopa Liidu 28 liikmesriigi keskmisest ja Eestil 71 protsenti. Võrreldes 2007. aastaga tõusis Leedu 10, Eesti vaid 1 protsendipunkti võrra.
Pärast lühiajalist ja kirglikku Sirbi-sõda ei mäleta enam keegi, et vahetult enne seda oli riigikontroll avaldanud Eesti edu puudumisest rääkiva aruande. Võimul olevad poliitikud solvusid uue riigikontrolöri peale, kelle jutt olevat nagu vanal, sest majanduskriisi ületamine kärbete ja maksutõusudega pidi meil olema ju Euroopa parimaid.
Reformierakondlane Tõnis Kõiv esitas 13. novembril 2013 riigikogus peaminister Andrus Ansipile suunavaid küsimusi, et seda tõestada. «Paistab, et riigikontrollile ei ole protsent sinna-tänna eksimuse tunnistamiseks piisav, sest ilmselt on see järeldus nii ihaldusväärne. Omaette küsimus on, kui palju üldse on mõtet võrrelda neid andmeid buumiaja tipu andmetega. Aga milline on teie kommentaar Eesti inimese ostujõu kohta? Kuidas mõjub Eesti arengule see, kui me pidevalt oma olukorda halvustame, kas või vigade tegemise hinnaga?»
Peaminister asus ametnikke süüdistama. «Ma ei tahaks rohkem eestlaste ostujõu üle diskuteerida. Piinlik on muidugi, et riigikontroll ei ole oma viga tunnistanud ja räägib sellest, kui tohutult keerukas on värskemaid andmeid Eurostatist kätte saada. Seal ei ole mitte midagi keerulist, tuleb lihtsalt minna Eurostati koduleheküljele. Näete, see kodulehekülg on mul siin praegu ees. Siin on populaarsed andmebaasid «GDP per capita in PPS» jt. Siit tuleb välja just see, mida te ütlesite, et väide, nagu eestlaste ostujõud ei oleks jõudnud kriisieelsele tasemele, ei vasta tõele. Seda kinnitab Eurostat. Aga paraku on seda tõele mittevastavat väidet nimetatud mitte ainult ühes, vaid lausa kahes selle ülevaate punktis, tehes seda kahel kõrvuti asuval leheküljel erinevalt, kord on see 69 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, kord 68 protsenti. Tehtud vigu tuleks tunnistada.»
Vahepeal möödunud kuude jooksul on Eurostat oma tabelit muutnud ning nüüd on Eesti tõesti 1 protsent ostujõulisem kui 2007. aastal. Endiselt jäi püsima riigikontrolli väide Eestist ostujõulisemast Leedust, kes võrreldes 2007. aasta 62 protsendiga oli 2012. aastal jõudnud 72 protsendini ehk 10 protsendipunkti kõrgemale. Kui arvutada protsentuaalne muutus, siis oli Leedu kasv 16,1 protsenti ja Eestil 1,4 protsenti. Meil jääb see tajumatult väikseks, leedukad peaksid muutust tundma ka oma rahakotis.
Eesti pole jõukusele lähemale liikunud
Mäletate kindlasti Reformierakonna valimisloosungit 2006. aasta lõpust: «Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka.» Praeguseks on sellest kuus aastat möödas ja saab poole pealt tulemusi hinnata. Oleme ühe protsendi võrra ostujõulisemad kui 2007. aastal, aga 5. kohal oleva Rootsi tasemeni (126 protsenti) jõudmiseks peaksime oma tulemust kasvatama praegusest 75 protsenti. See on utopistlik ja teostamatu, sest aastatel 2007-2012 suutsime kasvatada vaid 1,4 protsenti. See tõestab, et Eestit juhib ususekti liider, mitte päriselu andmetega kursis olev poliitik. Eurostat on talle lihtsalt instrument, millega ilustada oma tööd, sest statistikaga manipuleerida on kergem kui tegelikke inimeste elu parandavaid tulemusi saavutada.
15. jaanuar oli Eesti poliitilises ajaloos märgiline päev, sest kuulsin Andrus Ansipit riigikogu infotunnis vabandamas. Ta ütles uute Elroni rongide tuleku probleemide kohta: «Kui tõepoolest praegu keegi pole siiani rahvale tekitatud ebamugavuste eest vabandanud, siis mina vabandan. Need ebamugavused ei olnud põhjendatud.»
Midagi taolist ei kuulnud suureks protestiks paisunud ACTA protsessi ajal, kus ta sildistas teisitiarvajad seemnete sööjateks ja fooliumist mütside kandjateks ning pärast ei vabandanud. 13. veebruaril 2012 ütles ta hoopis: «Kahetsen, et ma ei arvestanud võimalusega, et iga minu sõna või lauset võidakse kasutada esialgsest kontekstist väljarebituna suvalises kontekstis.» Lisas veel juurde: «Loodan, et valeväidete levitajad vabandavad nende ees, keda nad on solvanud.»
See viib kurva järelduseni. Peaminister Andrus Ansip vabandas tühise rongiliikluse segaduse pärast riigifirmas, aga mitte endapoolse ACTA-vastaste sildistamise, oma alusetu riigikontrolli ametnike süüdistamise või valelike andmete põhjal tehtud (teostamatu) valimislubaduse pärast. Olen loobunud ootamast Andrus Ansipilt tehtud vigade tunnistamist või öeldud sõnade pärast vabandamist, sest eelneva 9 aasta jooksul on seda juhtunud vähem kordi kui on igal aastal Eestis nähtavaid kuuvarjutusi.
PS. Kui lugesite seda teksti, siis on Postimees tõepoolest mitmekülgne ja aus, nagu nende reklaam lubas.