Tähtsaim on mitte kaotada elegantsi

, semiootika ja kultuuriteooria tudeng
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Truffaldino (Uku Uusberg, vasakul) saabumine paneb muinasjutulise Veneetsia kirevatest pettustest kihama. Hämmingut jagavad (paremalt) Brighella (Vallo Kirs), Pantalone (Martin Mill), Clarice (Adeele Sepp) ja Silvio (Rait Õunapuu).
Truffaldino (Uku Uusberg, vasakul) saabumine paneb muinasjutulise Veneetsia kirevatest pettustest kihama. Hämmingut jagavad (paremalt) Brighella (Vallo Kirs), Pantalone (Martin Mill), Clarice (Adeele Sepp) ja Silvio (Rait Õunapuu). Foto: Jaanus Laagriküll

Ugala lavalauad vallutanud Carlo Goldoni ja Vallo Kirsi «Kahe isanda teener» tõstab rambivalgusse teatrikunsti enda ning seda üpris kummastav-kelmikal moel.

Carlo Goldoni oli teatriajaloos tähelepanuväärne nähtus: ta tahtis täita commedia dell’arte skeeme elulähedasema ja ajakajalisema naljatamise ning inim- ja näitlejanäolisema karakterikoomikaga, kui harjumuspärased maskistambid seni võimaldanud olid. Üritades kehtestada dramaturgi kontrollivat ülemvõimu näitekunsti üle, oli ta piisavalt kaval, väärtustamaks näitlejaisiksusi. Ometi põrkus tema reform traditsioonide ja konventsioonidega ning ta ise pages nii kodumaalt kui teatrist.

Küllap on Ugala noortruppi kütkestanud toosama täpsuse ja vabaduse vaimukas tasakaal, mille papà Goldoni Itaalia maskikomöödiasse tõi. Vallo Kirsi «Kahe isanda teener» on külluslik ja stiilipuhas nii sisus kui vormis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles