Kirjanik Aldous Huxley ütles Mike Wallace’i telesaates, et maailma suurimad probleemid on ülerahvastumine, liigne korraldamine ja televisioon. Intervjuu toimus 1958. aastal. Televisiooni pidas «Hea uue ilma» autor väga mõjukaks propagandarelvaks, mille puhul tuleb kindlasti välistada võimalus, et seda hakkavad kuritegelikult kasutama vabaduse vaenlased.
Kaks nädalat tagasi rõhutas ärimagnaat Bill Gates, et tema andmetel on ülerahvastumise probleem peaaegu lahendatud: maailma rahvaarv kasvab 11 miljardini ja hiljem hakkab kahanema. Gatesi intervjuu ilmus The Washington Posti veebiversiooni Wonkblogis, mille autoril Ezra Kleinil on nüüd suured plaanid just veebiajakirjanduses, mitte nn vanas meedias.
Kleinile meeldivad infograafika ja seletav lähenemine, samas ei salli ta noore ajakirjanikuna vanade meedialaevade konservatiivsust. The Washington Post keeldus Kleini suurema, iseseisva Wonkblogi toimetuse tarbeks kümne miljoni dollarilisest investeeringust. Klein kirjutas lahkumisavalduse ja hakkab Wonkblogi asemel ehitama oma meeskonnaga uut veebilehte investor Vox Media abil.
Vox Media on digimeedia ettevõte, mis alustas oma tegevust sporditeemalistest veebikanalitest, praegu kuulub neile üle 300 veebilehe. Nende hulgas on ostlemisarvustusi täis racked.com ja kalleid arhitektuurlahendusi propageeriv vurbed.com. Huxley-aegne reklaam – Mike Wallace võis oma saate alguses näidata sigarette ja öelda, miks peab just seda või teist kaubamärki ostma – võtab uues meedias hoopis uudisartikli kuju. Tüütud veebibännerid on moest väljas, sest neid ei saa sõpradega nutitelefoni abil jagada nagu uudiseid.
Arvustusi ja kommentaare aga saab küll. Poliitikast kirjutava kolumnistina arvab Klein, et inforuumis on puudu just kommentaaridest, uudiseid on aga küllalt. See seisukoht meenutab, kuidas aastatuhande alguses kurtsid blogijad, et neid ei võeta traditsioonilises ajakirjanduses tõsiselt. See oli netifirmade jaoks mulli lõhkemise pärast keeruline aeg. Tegelikult on ka praegu reportaaž veebimeedia firmade jaoks liiga kallis ajakirjandusžanr – seda ei suudeta olemasoleva ärimudeli arvelt rahastada.
Praegu ongi nii, et blogijad-veebiajakirjanikud pigem räägivad, mida on hiljuti lugenud, ning jagavad kommentaare, mida nende kolleegid jagasid. Seda tava põhjendatakse nii: puhtad online-projektid pakuvad omavahelise jagamise abil objektiivsust, mida tavaajakirjanduselt oodata ei saa, kuna reporteri isiklik perspektiiv – vaatleja efekt – mängib ebaproportsionaalselt suurt rolli.
Tundub, et mütsiga löömise mentaliteet, millega online-pooldajad räägivad sellest, kuidas vanad meedialaevad vaikselt põhjale lähevad, lõpeb siis, kui isikliku vaatega «mürgitatud» uudised veebikommenteerijate arvutiekraanidelt kaovad. Põhjalikult seletav tänapäevane infograafika on tore asi, kuid kommentaarid kaotavad sel juhul jagamiskõlblikkuses kõvasti.
Selle asemel, et lugeda allikatest seda, mis on oluline, jääb lugeja oma eelistuste kohaselt täielikult ostlemismullis tegutsevaks tarbijaks. See ei ole vabadus. Samamoodi pakub nutiteleviisori kasutajamenüü sama päritolu filme, millega kasutaja harjunud on. Paradoksaalselt viib artiklite jagamiskõlblikkuse tõsine uurimine ainult järeldusele, et ükskõik, mida eile veebis jaotati, muutub homsel päeval emotsionaalselt mitteäratavaks. Liigne korraldamine ei vii kuhugi, sest vana anekdoot pole uudis.