Film. «Elujanu» kangelasi kehastavad näitlejad on Oscareid väärt.
Janu elada, kirg ellu jääda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida mõtlesite teie, kui kuulsite, et Rock Hudsonil on aids? Umbes nii võiks Kennedy mõrva kohta käivat kuulsat küsimust parafraseerides pärida neilt, kes elasid 1980ndatel.
Mõeldi ilmselt nii mõndagi. Näiteks seda, kas naistelemmikust filmistaar on tõesti homoseksuaal (sest nende haiguseks ju seda tavateadvuses peeti). Või et mis haigus see aids üleüldse on.
«Dünastia» staar Linda Evans on oma intervjuudes meenutanud, kuidas paanikas inimesed teda avalikust käimlast vaata et harjavarrega välja ajasid, sest oli ta ju Rock Hudsoniga ühes seriaalis mänginud, ja arvata võis, et uus ja hirmus haigus ilmselt õhu teel nakkab...
Kogu see paarikümne aasta tagune maailm tuli Jean-Marc Vallée filmi «Elujanu» vaadates meelde justkui eilne päev. Pobisevad sealgi korralikud valged heteroseksuaalid Rock Hudsoni pilti ajalehes nähes, et poleks teda küll pedekaks pidada osanud, ja arvavad oma senise joomakaaslasest semu Roni (Matthew McConaughey) silmapilkselt sõpruskonnast välja, kui tema haigusest teada saavad. Ja just aids naistemehest Ronil on – tema endagi suureks üllatuseks.
«Elujanu» räägib loo ka tegelikult elanud Ron Woodroofist, kes, kuuldes oma diagnoosi ja arstide prognoosi, et tal jääb veel elada maksimaalselt 30 päeva, keeldus käed rinnal lamades surma ootamast ja asus oma elunatukese eest kirglikult võitlusse, aimamata, kui keeruliseks see tegelikult kujuneb.
Olgu öeldud, et haigus oli Woodroofi vaenlastest see kõige väiksem, hoopis raskem oli jagu saada ametnikest, kes kaitsesid viimse hingetõmbeni USAs monopoolsel järjel olevat ravimit AZT, keeldudes lubamast riiki n-ö konkureerivaid medikamente.
Nõnda asub ka filmi Woodroof võitlema enda ja selle võitluse käigus lisandunud teiste aidsihaigete õiguse eest ravida ennast oma parima äranägemise järgi, eriti kui alternatiiviks on kiire surm mitte haiguse, vaid raskete kõrvalmõjudega AZT läbi.
«Elujanu» puhul on palju räägitud McConaughey’ ja tema transvestiidist sõpra Rayonit kehastava Jared Leto dramaatilisest kaalukaotusest, ja tõsi ta on, et mehed näevad suurel linal välja kui iseenda hirmutavad varjud. Õigluse nimel olgu siiski öeldud, et kaalukaotus on küll muljetavaldav, kuid see pole kummagi rolli juures siiski peamine.
Nii McConaughey kui ka Leto teevad tõesti väga tugeva etteaste. Leto läheb ilmselt paljudele peategelasest rohkemgi hinge, sest ta on osanud anda oma tegelaskujule naiseliku hapruse, mida sarnastes, olemuselt pigem karikeerivates rollijoonistes väga sageli ei kohta.
Keeruline on ära tunda ka viimases hädas Woodroofile abikätt ulatavat, kahtlase kuulsusega doktor Vassi mängivat Griffin Dunne’i, kelle osa filmis on küll episoodiline, kuid seda suurema tähtsusega.
Huvitav ongi ehk see, et kuigi näitlejate nimekiri on küllaltki nimekas, on tulemuseks film, kus soleerivad vaid need, kes seda stsenaariumi järgi peavadki tegema, teised on üksnes toetavaks seinaks.
Kõnekas lugu, mis on hästi üles võetud ja kokku pandud – umbes nii võikski «Elujanu» kokku võtta.
«Elujanu»
Režissöör Jean-Marc Vallée
USA 2013
Alates 7. veebruarist Tallinna ja Tartu kinodes