Eesti koondise esinemine Sotšis ei ole olnud just kõige edukam, kui viisakalt väljenduda. Individuaalselt on jäänud esikakskümmend puutumata, pigem jäädi protokollide teise poolde. Oli ka positiivseid noote, mis jäid enamasti kategooriasse «noor ja lootustandev». Oli siis mõtet sellist koondist saata? Olümpia kui tasuta turismireis?
Kõik Eesti olümpiasportlased on pühendunult treeninud vähemalt kümme aastat (mõni üksik noorem sportlane võib-olla vähem). Kümme aastat ühe turismireisi nimel iga päev treenida? Ilmselt saab ka lihtsamalt! Rääkimata siis hinnast – «tasuta turismireis» kutsub sportlaste perekondades ilmselt esile hüsteerilise naeru. Nende kõrvades kõlab see umbes nagu «tasuta kõrgharidus» kõikidele üliõpilastele ja nende vanematele: kõik need kümne aasta laagrid, võistlused ja varustus ei ole tasuta, rääkimata siis kulutatud ajast, närvidest ja tervisest.
Jah, osa maksavad sponsorid, aga sinna jõudmiseks on vaja eelnevalt päris mitu aastat investeerida. Omast kogemusest – lapsevanemate rahakotilt lahkusin aasta-paar enne esimest olümpiat ja üksikuid rahasüste tuli hiljemgi. Võrdluse mõttes – üks IT-miljonär, kes ostis omale ühe eksootilise riigi kodakondsuse ja seejärel üritas murdmaasuusatamises FISi norme täita, ei õnnestunud. Kuigi trenni ta tegi ja olümpia viimased mehed kaotasid võitjatele ikka kalendriga, kuid ühe aastaga ei viinud ta ennast isegi nende tasemele. Turismireis oleks olnud märksa lihtsam ja odavam.