Naised ja liivakast ookeani kaldal

Ema (Ülle Kaljuste) ja tütre (Kersti Heinloo) ühine pulmapäev ei too oodatud õnne. Foto: Siim Vahuri

«Aiamajas» on draamateatri ja Priit Pedajase tugev lavastus, mis kannab endas just selle teatri väärtusi.

Aiamajas» on naiste lugu. Mitte naistekas. On psühholoogiline emade ja tütarde suhete klaarimine.  Kuigi seda kusagil ei rõhutata, on need naised, kes laval, kuidagi armastusest ilma jäänud. Mul on selline tunne, et ses on süüdi mehed. Siin saan nüüd julgelt kõigile meestele soovitada: minge vaadake ja mõelge, kas teie olete osanud oma naisi armastada. Nii, et ei oleks koormat, mida kandes emad (ka teie tütarde emad) oma armastusse vaevlema jäävad, vaid oma lastele elavad jne. Elavad veel nii, et see ei lase elada.

Mul seda draamateatri naiste vägevat elumängu jälgides näiteks kangastus pilt, kus üks imeliseks kujuneda võiv suhe punapäise haritud naiseliku naisega lörri läks, sest ma ei suutnud võita tema tütre lugupidamist. See tütar oli selgelt armukade. Ja muidugi sain mõtlemisainet enda ja oma kadunud ema suhtest. Mu ema arvas nimelt veel enne oma surma, et ma olen ilus laps. Mis see on, mis laseb emal armastada oma last ka siis, kui ta on näiteks kurjategija?