Veidi enne kirjanike liidu romaanivõistluse väljakuulutamist võeti «Jüri Üdi klubis» taas üles teema, kas suurt eesti romaani on veel loota. Sellele järgnes sotsiaalmeedias arutelu, kas päriskirjanikest oleks selle loomisel üldse asja. Äkki neil pole oma «suurt lugu», äkki peaks ajastut hõlmava romaani autor tulema hoopis tõelist elu elanud inimeste – ettevõtjate, poliitikute, reaalteadlaste, pättide – seast?
Tellijale
Maarja Kangro: suur kirjandus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanduse endassesulgumine on läänes vana teema ja Ida-Euroopaski on see juba mõnda aega jutuks olnud. Eriti palju on sellest viimati räägitud saksakeelses meedias, kus kaevatakse noorema kirjanduse konformistlikkuse ja kirjandustööstusega mugandumise üle, aetakse taga suuremat poliitilist relevantsust. Eelmise aasta Berliini Open Mike’i noorautorid olla aina kirjutanud omaenese aluspükstest ja külmkappi kiikamisest. Noor kirjanik Florian Kessler väidab, et iga Berliner Ensemble’is kultuurireisil olev pensionärigrupp arutavat asju tulisemalt kui noored kirjanikud.