Maarja Kangro: suur kirjandus

Maarja Kangro
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maarja Kangro
Maarja Kangro Foto: Erakogu

Veidi enne kirjanike liidu romaanivõistluse väljakuulutamist võeti «Jüri Üdi klubis» taas üles teema, kas suurt eesti romaani on veel loota. Sellele järgnes sotsiaalmeedias arutelu, kas päriskirjanikest oleks selle loomisel üldse asja. Äkki neil pole oma «suurt lugu», äkki peaks ajastut hõlmava romaani autor tulema hoopis tõelist elu elanud inimeste – ettevõtjate, poliitikute, reaalteadlaste, pättide – seast?

Kirjanduse endassesulgumine on läänes vana teema ja Ida-Euroopaski on see juba mõnda aega jutuks olnud. Eriti palju on sellest viimati räägitud saksakeelses meedias, kus kaevatakse noorema kirjanduse konformistlikkuse ja kirjandustööstusega mugandumise üle, aetakse taga suuremat poliitilist relevantsust. Eelmise aasta Berliini Open Mike’i noorautorid olla aina kirjutanud omaenese aluspükstest ja külmkappi kiikamisest. Noor kirjanik Florian Kessler väidab, et iga Berliner Ensemble’is kultuurireisil olev pensionärigrupp arutavat asju tulisemalt kui noored kirjanikud.

Tšehhi-vene päritolu kirjanik Maxim Biller peab saksa nüüdiskirjandust surmahaigeks patsiendiks, sest sealt puuduvad elavad migrandihääled. See «onu Tomi kirjandus», mida võõrpäritolu inimesed avaldavad ja mille eest nad Chamisso-auhindu võidavad, pole ehe, kuna võõrkirjanikud on omaks võtnud külma «Suhrkampi-esteetika» või kirjutavad armsaid, integreerunud võõrtöölise-lugusid. Ehe ja elus on türgi räppar.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles