Heinsaare suurim süü on olla Heinsaar

Mehis Heinsaar Foto: Sille Annuk

Mehis Heinsaare «Vanameeste näppaja» oli minu jaoks kirjanduslik tähis, meie põlvkonna üks ägedamaid debüüte. Samuti ei mõistnud ma päriselt neid, kes peksid «Artur Sandmani lugu» (oli asjalikku kriitikat, aga ka lihtsat tümitamist) – Heinsaare romaan polnud ehk kõige tihkem, aga nüüd, aastaid hiljem, on too lugemiselamus selgelt meeles, st ta seisab üle prahi.

Ja luulekogu «Sügaval elu hämaras» – säält leian ma sageli tekste, mida üle või ette lugeda, see on tänini oluline raamat, elus käeulatuses. Ja kõik teised Heinsaare jutukogud samuti.

Nüüd siis uus jutuvalimik, «Ülikond». Kriitiku töö oleks justkui ka midagi ette heita, aga ma olen praegu sellises hingelises seisus, et ma ei saa kuidagi Heinsaarele ette heita, et ta on Heinsaar. Jah, Mehis ­Heinsaare suurim puudus on see, et ta on andekas nagu öö, jutuvestja, kelle käekiri on tänini olnud hetkega äratuntav. Ta ei saa kunagi osaleda kirjandusvõistlustel, kui oma teksti just meelega väga ära ei maskeeri.