Juhtkiri: virisegem, aga terviseks

Eesti «eliidi suhtekriis» ja inimeste liiga madal hinnang iseendale ning Eestile

irisemise ja (edasiviiva) kriitika vahe pole kindlasti apteegikaaluga mõõdetav. Vabas ühiskonnas on selline vahetegemine hea maitse, aga veel enam väitluse eesmärgipärasuse küsimus. Me ei pea, aga me võime teha vahet selleks, et leida oma hädadele üheskoos paremaid lahendusi.

Virisemise teemal on erinevad tasandid. Kriitiline ajakirjandus, aeg-ajalt suhtlemise eest (?) kaevikusse tõmbuv Toompea ja igaühe enda sõpruskond (olgu sünnipäevalauas või sotsiaalvõrgustikus) loob ühe neist. «Hüpeldes ajalehtede ja sotsiaalmeedia vahel, on mul tunne, et meie avalikus ruumis on kaks vastanduvat Eesti-kirjeldust, mis kaugenevad teineteisest valguse kiirusel,» kirjutas kaks aastat tagasi oma mõjukas essees «Kannatuse jäävuse seadus?» Ilmar Raag – mees, keda Postimees tunnustas sel aastal ühega oma suurimatest tiitlitest. Lihtsustatult on see lugu sellest, kuidas valitsus ning kirjaruumis ja mujal meedias mõjukas eliidi osa üksteisest mööda räägivad.