Jüri Talveti looritatud draamad

Jüri Talvet Foto: Margus Ansu

Jüri Talveti 375-leheküljeline luule valikkogu koondab nii tema värskemat kui ka vanemat loomingut, andes võimaluse võrrelda, kuidas on tema laad muutunud võrreldes aegadega, mis jäävad nüüdseks rohkem kui 30 aasta taha.

Raamatu mahukust võib imeks panna, aga võib ka mitte. Kuigi Talvet on tegev mitmel alal, on kõik tema ametid seotud kirjandusega. Ta õpetab kirjandust, tõlgib kirjandust ja toimetab kirjandust. Ta on pühendunud kirjandusinimene – nii akadeemilisel kui ka vähem akadeemilisel moel.

Ajal, mil mina Tartu ülikoolis ajakirjandust õppisin – see aeg jääb samuti rohkem kui 30 aasta taha –, ei olnud Talvet veel avalikkuses tuntud kui luuletaja. Meie silmis oli ta ennekõike noor ja sümpaatne, meeldiva malbe olekuga väliskirjanduse õppejõud, kelle aine maht meie õppeprogrammis oli meeletult suur. Tema kursuse täielik omandamine nõudnuks tänapäevases mõistes ikka väga korraliku mahuga kõvaketast.

Mäletan palavikulist õhinat, millega tema loengute konspekte enne eksamit ümber kirjutati. Mäletan ka spikrite tegemist. Juba see andis midagi, pani omandama nii mõnegi fakti, tutvuma nii mõnegi suurteosega kas või referatiivselt.

Õppejõud mõistis meie kimbatust. Kui kirjalik eksam algas, võttis ta portfellist välja ajalehe – need olid nõukogude ajal hästi suure formaadiga – ja süvenes sellesse, tegemata suuremat välja auditooriumis aset leidvast siginast-saginast.

Eksituste sümfoonia

Praegu tunnen jälle tuttavat kimbatust, nagu tookord eksamil. Kuigi ülesanne on teine – vaadata tõtt inimesega, kes võtab meid vastu Talveti luules. Seal pole tema ees varjuks ajalehte. Või on? Luule pole ometi ajaleht. Aga mis see siis on? Tõeluseotsing, püüe piiluda millegi taha? Nii nagu meie oma kunagisel eksamil piilusime spikrit? Kas Talveti luule on sama tark, leebe ja empaatiline, nagu autor on inimesena? Võib-olla ei ole see küsimus kirjandusajaloo seisukohalt oluline, aga mis sest.

Või siiski? Sest Talveti luule on paras peitusemäng. Tema vabavärsiline mõte lookleb mööda käänulisi radu, jõudes lugejast vahel kaugele ette või kadudes hoopiski kusagil keeru peal ära. Ei teagi, miks, aga nii paksu luuleraamatu puhul kipub lugedes mõnikord sisuline järg käest libisema. Ega autor lugejat hoopis maha raputada taha, tekib siis küsimus. See on ju luule, mõtled siis, vaistlikult luuletajat kaitstes. Ja võib-olla mängib ta meelega meiega kassi ja hiirt?

Talveti vabavärss on süntees, mida viljastavad mitu allikat: alates modernismi fragmentaarsusest, kus erinevate häälte segadik kõneleb millestki tähtsast, aga mis kokku moodustavad paraja kaose, kuni romantismi hääbunud paleusteni välja. Õieti pole need hääbunud, vaid Talveti luulekoes vägagi elus. Vähemasti jääb tema peamisest tundetoonusest säärane mulje. Luuletaja väärtustab traditsioone, klassikalist harmooniat, vana kooli moraali – otsib oma tasasel moel kadunud ideaalmaa­ilmu. Tulemuseks on põnev ja poeetiline elulooraamat.

Miniatuurid, mõtisklused, killud kogetust, vaatlused ja visioonid – see on üks paras sulatuspada. Vahel on värsijada kuidagi poolik, kaudne, meelega justkui katkestatud, pausidega pikitud, ühelt teemalt ja tundelt teisele hüplev. Ometi on iga stroof omaette tunnetusüksus, mõne meeleolu kontsentraat, omaette väike narratiiv.

Kohati segab ta liigagi vett, ei ütle justkui otse ja selgelt, vaid ääri-veeri, napilt, pikkade pauside tagant, justkui pisut peljates, et ega ta kedagi solva. Tihti vahetab ta ootamatult teemat, eksitab lugejat justkui meelega. Ta alustab a-st, jätab suure osa tähestikku vahele ja tuleb välja näiteks x-i ja y-i all, jättes mulje, et ta rääkis algusest peale x-ist ja y-ist.

Kuigi valikkogu mastaabis tuleb ette varieeruvaid vormivõtteid, jääb nende hulgas siiski domineerima iselaadne murtud meetrum, millele olen ühes oma varasemas arvustuses juba viidanud («Jüri Talveti luule: astendused ja ellipsid», Sirp 10.02.2011).

Kui üldmuljele muusikalist võrdpilti otsida, võiks see olla suhteliselt keerulise faktuuriga, erinevate artikulatsioonide ja figuratsioonide, erinevate tämbrite, registrite ja rütmide summast hoolikalt kokku pandud sümfoonia.

Lüüriline Hamlet

Luulevoog ise on temaatiliselt kirju. Seal kohtame nii maailmakirjandusest tuntud tegelasi kui ka tänaseid poliitikuid, rändame erinevatel sotsiaalsetel või ajaloolistel trassidel, elame kaasa nostalgilistele hetkedele kirjutaja perekonnaloost, tutvume tähelepanekutega reisidelt, mis on autori viinud erinevatesse maailma nurkadesse, mängime koos autoriga erinevaid lingvistilisi mänge. Värvikust jätkub ja jääb ülegi. Lisaks ei puudu sealt kaine klassikaline kaalutlus seda kõike kunstilisse kujundisse paigutada.

Talveti luule näiksegi olevat teadmise ja kujutlusvõime raskesti käsitletav duell.

On huvitav, kuidas ühe inimese erinevad palgejooned sulanduvad ja tekitavad üldsegi mitte hõlpsasti analüüsitavaid ühendusi.

Üks Talveti luule käivitajaid võiks olla hõõrdejõud, mis isikupärase kujundimaailmaga tundeinimese ja kultuurist ning kirjandusest läbi imbunud ­uurija teadmistepagasi vahele tekib. Luules saab mõistetavaks viis, kuidas ta väljendab seda isiksuslikku ülejääki või õigemini oma niisugust (meta)olemist, mis õppejõu ja esseistitegevuse kõrval justkui puutumata jääb. Kui teadlane seletab, analüüsib ja puistab nagu käisest fakte, siis luuletaja nõutab endale luule abil vabaduse oma haridusekoormast ja esitab Hamleti küsimuse talle sobivas vormis. Mis on tõelus? Hunnik luid (lk 125).

Kohati aimub tekstis ärahirmutatud poisikest, kes peidab oma suurt südant. Ikka kipuvad rollid ja maskid segama ning hinge ette kerkima kaitserajatised. Kui loorid kaovad, siis avaneb tundlik poeedimina, kes mõtleb palju kodule, abikaasale, tütardele, kadunud emale ja kelle lapsehinge on elu kalgid nurgad verele hõõrunud.

See laps lööb end aeg-ajalt küll ära, aga on säärase pidevalt draamasid pakkuva eluga ka leppinud.

Talveti luulet lugedes meenus mulle taas kord kunagine telefonivestlus ühe oma prosaistist kolleegiga. Tema ütles, et tahab igasse novelli panna mingit elulist häiritust. Mina ei taha, vastasin. Pigem tahan ma häiritust tõrjuda, tõusta häiritusest kõrgemale. Elu häirib mind niigi ja loomingus ei taha ma seda vahendada, vaid häiritusest vabanemiseks mingi filtri pakkuda.

Seda filtrit pole kerge leida ja vahel tundub, et seda ei olegi. Lisaks surub end peale tunne, et seda filtrit pole ka eriti vaja, sest tänapäeval on eelistatud pigem filtreerimata tunded, instinktid ja kired, blasfeemia ja arusaamatu agressiivsus – kogu see mässumeelsuse ja tuimuse vahele jääv pikk skaala.

Mu vestluspartner oli kindlasti eelisseisundis, sest suuremjagu kultuurilisest kommunikatsioonist toimub praegu just selliste tundeseisundite kaudu nagu äng, meeleheide, rahulolematus, rahutus, trots, vimm jne. Mässu väljendamiseks leidub hulk võtteid, näiteks iroonia, grotesk, pilge, sarkasm, künism. See osutab, et mäss on kergesti kättesaadav. Ja mässamiseks leiab alati põhjust. Küll aga nõuab pingutust tasakaalustatus, vabanemine seest ja väljast rõhuvast mürast – mis ühtlasi tähendab ka kohtumist ruumiga, kus ruumi ei ole, ja kohtumist ajaga, kus aeg kaotab tähenduse.

Lihtne on end kaose meelevalda jätta, sellest end pillutada lasta, kaosega edevaid mänge mängida. Mängudel kaosega on pealegi kalduvus muutuda kurjadeks mängudeks, mis pöörduvad mängija vastu ja hakkavad teda ennast hävitama. Mis teha – tasakaalukas, psüühiliselt terve inimene on kurnatud ja tigestuva, patoloogiatest toituva kultuuri silmis naiivik, kellel on normaalsuse-nimeline hälve.

Ka Talvet ei ole kriisiluuletaja. Ta on kohanev tundelüürik, kes kasutab luuletamist trotsi vaigistamiseks, mitte trotsi võimendamiseks. Tema luules elustub esmajoones vastandus, mis võib täna isegi klišeelikult kõlada: nimelt mõistuse ja tunde vastuolu. Ometi tundub, et just selles peitub tema isikufilosoofiline põhitees. Sest mõistuse abil kehtestab inimene kokkuleppeid, aga ei taju maailma tervikuna.

Hetke tõde

Tõsi, mõistust absolutiseerivas ja tundeid tõrjuvas kultuurilises keskkonnas pole Talveti luulet kuigi mugav lahterdada. See ei näita mitte tema luule nõrkust, vaid on tundejõudu alahindava ja ratsionaalsust ületähtsustava ajastu tunnus. Lisaks toob see rõhutatult välja meie aja kultuurilise peatee – üleüldise tumemeelsuse.

Mõistuse ja tunde teravalt tajutud vastuolu külvab Talveti luulesse kurvastust ja absurdi. Ka ta ise pöörab ette kord ühe, kord teise palge. Vasak ja parem ajupoolkera sosistavad üksteisele midagi. Deklaratsioonid vahelduvad spontaansusega. Ühel pool tunneteudu, teisel pool mõistuse käsk. Nende kokkupuutest sünnivad draamad, mille üle hõljub mõistatuslikkuse loor.

Talveti vabalt voolavad assotsiatsioonid tekitavad võrdpildi kergete väikeste tuuleiilidega, mis ilmuvad õhtul enne päikeseloojangut, enne kui päris pimedaks läheb. Need väikesed tuulepuhangud on kui vahelülid päeva ja öö, valguse ja pimeduse, varjamatu ja varjatu vahel. Veel ei ole öö, veel ei ole päriselt vaikne, veel ei ole magamamineku aeg, mingeid toimetusi on veel teha, aga ümberringi on äkitselt uus, peenem atmosfäär.

Vahest sünnib just säärasel päeva ja öö – või mõistuse ja tunnete – vahelisel pöörduksel see «hetke tõde», mida luuletaja peab ülimaks?

Kas tähendab see ka kohtumist kierkegaardliku absoluudiga? Ei, absoluut on väljaspool seda pöördust, väljaspool argielu, väljaspool unenägude ja intellektuaalse pagasi põrkekohti. Aga pöörduksel seistes vahetavad inimene ja absoluut korraks kohti. Seal, hetke tões, ristuvad korraks inimese keha ja vaim. Seal on mõlemal oma koht. Muul moel nad ajalikus maailmas kokku ei saa. Vaid ajatuses sulavad nad ühte.

Hinge ja logose dilemma avaldub Talveti luules niisamuti. Luuletaja toob selle abstraktsioonide pinnalt luulesse, luues pingestatud dünaamilise kujundivälja. Talveti luule on nagu kuller hinge ja logose vahel. Parimatel juhtudel teiseneb seegi vastandus sordiinitatud püüuks igavikulise, absoluutse, alati kehtiva poole.


Raamat

Jüri Talvet

«Eesti eleegia ja teisi luuletusi. 1981–2012»

Ilmamaa 2014

375 lk