/nginx/o/2018/01/24/7510891t1hccaa.jpg)
See film saab üksnes võimendada kõigi Wes Andersoni austajate vaimustust ja süvendada tema põlastajate ükskõiksust, sest siin on olemas kõik, mida tavaliselt selle režissööriga seostatakse: maniakaalne sümmeetria, piinliku täpsusega paika pandud stseenid ja ekstsentrilised tegelased.
Filmile pealkirja andnud ehitis kõrgub oma pastelses hiilguses Zubrowka-nimelises riigis ning on saanud tunda nii häid kui ka halvemaid aegu. Kogu film on üles ehitatud nagu keeruline laegaste süsteem, kus laekad ükshaaval avanevad, või nagu mitmekihiline kreemitort. Algab see aga kirjandusest, sest filmi autorid tunnistavad, et nad on saanud inspiratsiooni Stefan Zweigi eluloost ja tema novellidest.
Samuti näeme esimestes kaadrites Kirjanikule püstitatud mälestussammast, millele tuleb austust avaldama keegi tütarlaps, raamat käes. Ja raamatu kaanel on muidugi pealkiri «Grand Budapest Hotell». Seejärel näemegi juba Kirjanikku (Tom Wilkinson), kes omakorda meenutab enda nooremat mina (Jude Law).
See noorem mina veedab aega hotellis Grand Budapest, mille endine hiilgus on küll juba kadunud, kuid riismed veel alles. Seal kohtub ta hotelli omaniku Zero Moustafaga (F. Murray Abraham), kes jutustab talle õhtusöögi ajal oma loo.
1930ndatel kujutab Grand Budapest endast toretsevat ja sujuvalt toimivat, pigem fantaasiavalda kui reaalsesse ellu kuuluvat tohutut asutust. Jooksupoisina tööd alustava Zero (Tony Revolori) võtab oma tiiva alla filmi keskne tegelane, hotellikülaliste heaolu kindlustamisele pühendunud Gustave H (Ralph Fiennes), kes muuhulgas pakub eriteenuseid rikastele vanaprouadele.
Üks tema austajannadest proua Desgoffe-und-Taxis (Tilda Swinton) sureb peagi pärast viimast külaskäiku hotelli ning jätab Gustave’ile hindamatu maali «Poiss õunaga». Seejärel läheb lahti tõeline tulevärk: vargus, mõrvasüüdistused, eriti jõhkrad kurjategijad, imelised põgenemised, luksushotellides tegutsev vennaskond, tulevahetused ja viimasel hetkel ilmsiks tulevad saladused.
Taustaks on aga üha ärevamaks kiskuv rahvusvaheline olukord, mille tõttu saab raske sõdurisaapa hoopi tunda ka Grand Budapesti pastelne seltskond. Zero ja Gustave püüavad Zero armastatu Agatha (Saoirse Ronan) abiga päästa kas või killukest maailmast, mis on tegelikult juba pääsmatult kadunud.
Anderson paiskab ekraanile terve rea suurepäraseid näitlejaid, kellest mõnel on lausuda vaid paar sõna, kuid nende vinjetid on sellegipoolest väga nauditavad.
Gustave’i osas särab Ralph Fiennes, keda on seni nähtud hoopis teist laadi osades. Kõikjale jõudva mõrtsuka rolli näib südamest nautivat Willem Dafoe ning nagu teisteski Andersoni filmides vilksatavad korraks ka siin Bill Murray ja Owen Wilson.
«Grand Budapest Hotell» on kohati väga naljakas ja absurdne, aga nagu teistelgi Andersoni filmidel on sellel nukker alatoon. Väga hästi väljendavad tema tegelaste olemust üsna filmi alguses ilmuvad kaadrid juba lagunevast hotellist ja hiiglaslikust söögisaalist, kus iga laua taga istub üksainus inimene.
Andersoni värvikad tegelased võivad palavikuliselt tegutseda, kellegagi kohtuda, isegi suhelda või kellessegi armuda, aga sisimas peavad nad mingis hillitsetud hüsteeriaseisundis dialoogi ikka vaid iseenda ja oma kinnisideedega ning sügava üksindusega. Kõik inimsuhted saavad olla vaid põgusad ja markeeritud, lõpuks ootab ees ikkagi vaid eraldatus ja heal juhul ka mälestused.
Juba filmi sümmeetrilises ideaalmaailmas on märke sellest, et peale tungib kaos: sünnimärk Agatha põsel, hoopis kurjakuulutavamates toonides sõjaväelased, kes hotelli üle võtavad.
Ja kuigi Gustave usub optimistlikult, et «selles barbaarses tapamajas, mida kunagi nimetati inimkonnaks, on veel alles nõrk tsivilisatsioonikuma», ei pruugi tal õigus olla. Ja säärased optimistlikud eksimused võivad kalliks maksma minna.
«Grand Budapest Hotell»
Režissöör Wes Anderson
USA-Saksamaa 2014
Alates 28. märtsist Tallinna ja Tartu kinodes