Tartu ülikooli tänase visioonikonverentsi lõpuettekande peab Tartu Kivilinna gümnaasiumi direktor Karin Lukk. Tartu Postimees palus tal rääkida põgusalt praeguse Eesti üldhariduskooli puudustest.
Koolijuht: õpilastel napib enesekindlust ja loovust
11. aprill 2014, 15:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teie ettekande pealkiri on «Tuleviku kool – kukesammud või kannapööre?». Siit võib välja lugeda, et tuleviku kooli sünniks tuleb kas praegune süsteem lammutada või leppida üliaeglase arenguga.
Kukesammud ei tähendagi just üliaeglast arengut, muidu räägiksin ma teosammudest. Viimased aastad on näidanud, et päris teosammul me edasi ei liigu, ammugi pole me arengus seisma jäänud.
Ka PISA testi tulemused näitavad, et Eesti kool pole halb. Küll võiks öelda, et meie õpilased pole homseks ühiskonnaks päris valmis. Meil toimub küll pidev areng valdkonniti, aga terviksüsteemi pole me julgenud ette võtta.
Kas saaksite täpsustada, milleks meie õpilased valmis pole?
Võtame lihtsa elulise näite. Hiljaaegu olime koos mitme riigi õpilastega. Neid kiideti heade ettekannete eest ja eestlased ütlesid selle peale: nojah, aitäh, aga oleks võinud ka paremini.
Teiste riikide õpilased hakkasid aga pikalt seletama, mida kõike nad ettekannet ette valmistades olid teinud, kuidas oma tugeva panuse andnud. Nad olid väga enesekindlad.
Meie õpilane ei oska end ühiskonnale müüa, oma tugevaid külgi näidata. Ta pole tegelikult valmis saavutama selles ühiskonnas oma oskuste ja teadmistega maksimaalset edu. Sellepärast räägimegi kogu aeg, et meil oleks vaja rohkem ettevõtlikkust ja loovust, et potentsiaali meil on, aga miks me siis ei leiuta oma Nokiat.
Meil ei ole piisavalt julgeid pealehakkajaid. Meil pole piisavalt enesekindlaid loovaid inimesi.
Kas see tõdemus haakub levinud väitega, et meie koolid vormivad õpilasi ilusateks ühesugusteks kuubikuteks?
Paraku niimoodi on. Meil on üks vorm. Me võtame 24 kuni 36 õpilast, paneme ühte ruumi, ütleme, et teile kõigile sobib üks õpetus, ühed õppematerjalid, üks kellaaeg päeva alustamiseks ja üks vanus koolitee alustamiseks. Valame nad kõik ühte vormi ja eeldamegi, et nad selle järgi kuju võtavad ja pärast ühesugustena välja tulevad.
Aga miskipärast eeldab ühiskond, et nad on koolist välja tulles omanäolised.
Kas tulevikukooli üks märksõna võiks olla paindlikkus?
Paindlikkus, individuaalsus, valikute rohkus. Et oleks eritüübilisi koole, eritüübilisi klasse. Et õpilasel oleks rohkem võimalusi valida endale sobiv keskkond õppimiseks.
Aeg-ajalt taastõuseb teema, kas meie koolides tuubitakse liiga palju. Kas meie lapsed, selmet eelkõige õppida nägema seoseid ja loogiliselt arutledes tulemuseni liikuma, peavad kasutama pead konteinerina, kust hiljemalt kümne aasta möödudes on üheksakümmend protsenti tuubitud faktidest tuulde lennanud?
Kui vaadata PISA testi tulemusi, siis mingil määral see nii on. Meie õpilased on väga tugevad selles, mis on omandatud kordamise ja harjutamise teel, aga kui tuleb hakata looma seoseid, võrrelda õpitut reaalse eluga ja panna seda praktilisse vormi, pole need näitajad enam sugugi nii suurepärased.
See on probleem ja sellega tuleb tegelda. Õppimine peaks keskenduma vähem faktidele ja rohkem info leidmise oskusele, analüüsimis- ja seostamisoskusele. Info maht suureneb maailmas pidevalt ja kool peaks aitama õpilasel näiteks analüüsida, milline osa sellest on usaldusväärne ja milline mitte.
Kas on normaalne, et haigestunud laps peab kooli naastes tegema järele kõik tunnikontrollid ja kontrolltööd?
Ei, see ei ole normaalne. See on see, mida on rõhutanud eelmine haridusminister: on baasoskused, mis peavad olema omandatud, ja lisateadmised, mida on võimalik endal otsida ja mis ei pea alati olema ära õpitud ja õpetajale ette öeldud.
Kas meie õpilaste tööpäev on liiga pikk? 8.-9. klassi laps on kõigepealt kuus-seitse tundi koolis ja peab pärast kodus veel vähemalt tunni või kaks koduseid töid tegema.
Ma ei seaks siin otse kellaajalist piiri. Küsimus on, kuidas päev on organiseeritud, kui palju on kurnavaid tegevusi ja kui palju vaheldusrikkust.
«Visioon 2032»
• Täna kell 10 Tartu ülikooli aulas algav konverents «Visioon 2032» otsib vastust, milline on maailm siis, kui praegused üheaastased astuvad 400-aastasesse Tartu ülikooli ja teistesse ülikoolidesse.
• Ettekannetega esinevad Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, rector emeritus Jaak Aaviksoo, Helsingi ülikooli rektor Jukka Kola, endine Islandi välisminister Jón Baldvin Hannibalsson, Swedbanki juhatuse liige Robert Kitt, akadeemikud Jaan Undusk, Eero Vasar ja Jaak Vilo ning Kivilinna gümnaasiumi direktor Karin Lukk.
Allikas: Tartu ülikool