Peeter Kreitzberg: viimane kriitikavaba oaas

Peeter Kreitzberg.

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu kultuurikomisjoni esimees (SDE) Peeter Kreitzberg kirjutab, kuidas kultuurkapitali kaitsjad on kriitikale täiesti üle reageerinud ja et selle rahastamine nõuab suuremat tähelepanu.

Üsna tavaline kriitiline artikkel kultuurkapitali mõnevõrra puudulikust toimimisest Äripäevas oli nagu torge herilasepesasse. Mul pole kunagi olnud mingit soovi sekkuda kulka tegevusse ja omal initsiatiivil ma seda polekski teinud, kuigi küsimisväärset leidub nii kulka otsustes kui ka kulkale pühendatud artiklites.



Enamikku rahajagamise otsuseid ei oskaks ilmselt ükski kõrvalseisja vaidlustada. Ja küllap enamik otsuseid ongi täiesti õiglased ja raha on antud neilegi, kes mõne komisjoni liikme arvamuse järgi seda poleks pidanud saama. Seega ei kuulu ma nende hulka, kes näevad kulka otsustes vaid subjektiivsust, kitsaste grupihuvide ülemvõimu.



Pärast minu online-intervjuud Äripäevale põrutas Märt Väljataga Zeusi positsioonilt – kultuuripühamut on rüvetatud, on kallale mindud pühamast pühamale, millest arusaamine ja sõnaõigus on antud vaid tsunfti liikmetele. Põhjust ärritumiseks on tõesti enam kui küllaga, kuid kahuriga varblase laskmine näitab ühelt poolt ebaadekvaatset enesehinnangut ja samas kultuuritust selle kõige lihtsamas tähenduses. Samuti süvendab kahtlusi, et kultuurkapitali toimimine tahab hoopis tõsisemat tähelepanu, kui seni on kõlanud. Kulka tegevuse kritiseerijatele ei esitata konkreetseid vastuväiteid.



Jääb kahtlus, et kulka senise toimimise jäägitud kaitsjad kiidavad seebiooperit, millest suur osa publikust terve mõistusega aru ei saa. Ja jumal tänatud, et aru ei saa, mis sest, et iga kahtleja muudetakse kultuurivaenlaseks. Kas tõesti on Eestis järele jäänud vaid üks institutsioon, mis oma täiuses ei kannata enam mingeid muudatusi?



Lugupeetud kultuurihiiglased, kellele tundub, et kultuurkapitali toimimist on lihtsalt rüvetatud, tegijatele ülekohut tehtud, väidelge argumentidega ja ärge tegelege väitlejate labase halvustamise ja sildikleepimisega, nagu seda teeb end luuletajaks tituleeriv Jürgen Rooste (Sirp, 8. august 2008). Võimukas Laine Jänes astugu tagasi.


Asjatundmatu, loll ja ebapädev Peeter Kreitzberg ründab kulkat. Väga hästi suudab nimetet Rooste varjata, mis minu kriitikas on vale, ebapädev, asjatundmatu.



Arvan endiselt, et kulka vead on üsna lihtsakoelised, pole palju tarkust vaja, et toimimist kritiseerida – seda iseloomustab piisavalt selgete ja kultuuriüldsusele teada antud rahastamisreeglite ähmasus. Vaadake kas või kultuurkapitali seaduses olevaid eesmärgi sõnastusi ja te saate aru, et te ei saa aru, mida rahastatakse. Muidugi, seaduse ebamäärasuse korvab alakapitalide täpsem töökorraldus ja küllap ka otsustajate südametunnistus. Kuid valdav osa kultuurist pole siiski sport, kus teened on kergesti järjestatavad ja saavutused seega põhjendatult (au)tasustavad. Seda isegi tsunftisiseselt.



Küsisin oma balletitantsijast tütrelt, kas tema teab, et kulka parandab lauljate ja näitlejate hambaid. Ta ei teadnud. Kelle hambad peab parandama kulka ja kes peab neid ise remontima?



Kas kogu kultuuritegijaskond teab, et kulka jagab reisiraha? Ei tea. Kas ükski institutsioon sallib seda, et ei esitata sõidupileteid ja kuluaruandeid? Aastate jooksul? Ei salli. Sõbrad, tulge oma kookonist välja, keegi pole teile halba soovinud. Ja kui ei suuda, tunnistage mõni pisike vigagi üles ja parandage see ära. Me kõik tegeleme oma tegevusvaldkondades vigade paranduse või vähemasti uute ja paremate lahenduste otsimisega ja sellele ei tulegi lõppu.



Miks arvate, et kulka areng on lõpule jõudnud? Kui te nii haritud ja targad olete, püüdke end sõimuvabalt ja silte kleepimata arusaadavaks teha. Säilitage Sirp kultuurile ja ärge tõmmake teda arveteõiendamisesse, millel on vähe ühist kulka idee ja kultuuriga üldse. Ärge ajage segi üldiseid eesmärke ja konkreetseid vahendeid, kuidas neid eesmärke saavutada.



Ja tagatipuks paranoia: poliitikud tahavad napsata kultuurkapitali rahast tüki ära või hoopiski ise otsustama asuda, kellele raha anda. Kes on poolt sõna rääkinud kulka raha vähendamisest, kuigi kõigis teistes valdkondades rahastamine suure tõenäosusega väheneb? Kes on rääkinud sellest, et poliitikud hakkavad otsustama kulka rahade üle?



Märt Väljatagale vastuseks mulle saadetud meilile: mind pole absoluutselt ajendanud oma seisukohti väljendama eelarve raske seis. No muidugi, poliitikuna olen ju kaabakas ja valetan.



Pärast esialgset ärritust ajab aga kogu kulka ümber toimuv tants muigama. Kultuur vajavat kultuuriministrit, kes kaitseks neid mis tahes rünnakute ja kriitika eest! Kas tõesti ei meeldi teile, lugupeetud kirjamehed, täpsemad rahastamise reeglid ja nende teadaandmine kultuurivaldkonnas tegutsevatele inimestele?



Ma ei saa kuidagi jääda ühele seisukohale kultuuriministriga, keda pani lõdisema agressiivne tagasiastumise nõudmine mõne kultuuritegelase poolt ja kes asuski kulkaga seonduvat jäägitult kaitsma.



Olen nõus, et oma ala professionaalid peaksid langetama otsuseid, järgides samas otsustamise aluseks olevaid kriteeriume. Kriteeriumide tõlgendamine jääb alati alles. Seepärast ongi otsustajaid vaja. Täielikku otsustamisvabadust, millel puuduvad enam-vähem selged ja läbiräägitud ning teadaantud alused, küll ette ei kujuta. See kehtib nii kultuuri- kui ka teadusvaldkonna kohta. Eetika probleem jääb ikkagi püsti.



Jürgen Habermas ei tunnista Jean-François Lyotardi, Lyotard ei tunnista Habermasi, kuigi kummardame mõlema ees maani. Vaadake oma valdkondi. Kui palju intriige, kui palju mahategemist ja taevassetõstmist, kui palju eriarvamusi professionaalsuse osas. Väga inimlik ja edasiviiv, kuid rahajagamisel ei saa sellise tõdemusega piirduda.

Tagasi üles