Läinud nädalal arutati meedias poliitik Anvar Samosti mõtet Euroopa Hääle asutamise kohta – see oleks Eesti ja teiste Euroopa riikide venekeelsetele elanikele suunatud infokanal, mis pakuks alternatiivi Venemaa telejaamadele. Iseendast pole mõte ju halb.
Võib tajuda, et Venemaa teleuudised muutuvad aasta-aastalt üheülbalisemaks, ametlikumaks ja igavamaks. Paljud minu tuttavatest, kes armastavad veeta oma õhtut «Davai poženimsja» või «Pustj govorjat» seltsis (Venemaa Pervõi Kanali populaarsed meelelahutus- ja üldhuvisaated – toim), lahkuvad uudiste tunnusmeloodiat kuuldes telerite eest oma asjatoimetuste juurde.
Kuid raske on nõustuda sellega, et uut kanalit läheb vaja vastumürgina ohtliku Vene propaganda puhul. On keeruline ette kujutada tänapäevaseid, süüdivaid inimesi – olgu vene või muust rahvusest –, kelle seisukohad ja teod sõltuksid otseselt sellest, milliseid saateid nad vaatavad või kes täpselt neile ajupesu üritab teha. Arusaam tavakodanikust kui marionetist, keda poliitikud võivad propaganda abil nööripidi liigutada, on ilmselgelt vananenud.
On kahetsusväärne, et rahaotsingud võitluseks Vene propaganda vastu tunduvad esmatähtsa asjana, samal ajal kui raha eestlaste ja venelaste hõlvamiseks ühtsesse inforuumi pole juba aastaid leidunud. ETV saated «Aktuaalne kaamera» ning venekeelsete subtiitritega «Pealtnägija» on üpris populaarsed. Aga neid on kõigest kaks tükki.
Venelastel on vähem võimalusi saada ka ametlikku infot: riigiasutuste veebilehed on täielikult kättesaadavad üksnes eesti keeles, ning alles hiljuti, Eesti taasiseseisvuse 23. aastal sündis valitsuse tasemel algatus tõlkida vene keelde 50 Eesti peamist seadust.
Erinevad meediaruumid ja infovaegus on ohtlikud asjad. Ere näide sellest on konflikt venekeelsete gümnaasiumide eestikeelsele õppele ülemineku asjus. Korduvalt on avaldatud arvamust, et see võib tõugata venelasi separatismi teele. Ent kui need vastuolud olid äsja puhkenud, selgus, et venekeelsete õpilaste vanemate enamik isegi ei kahtlustanud, et valitsus oli selle ülemineku kohta oma otsuse langetanud juba kümne aasta eest.
Haridusministeerium kinnitas sel puhul, et kõigi nende aastate vältel polnud ta saanud koolidelt signaale, et üleminekuks ei olda valmis. Venelaste jaoks olulise sündmuse ettevalmistus käis bürokraatia tasandil, mingit arutelu ühiskonnas ja massimeedias aga polnud.
On palju tähtsam informeerida siinseid venekeelseid elanikke täies ulatuses sellest, mis toimub Eesti Vabariigis, kui teavitada neid täiemahuliselt Vene Föderatsioonis toimuvast. Teine ilma esimeseta on igatahes mõttetu.