Rein Veidemann: isiksuste aeg

Ülo Nugis Foto: EFA

Täna on EV ülemnõukogu juhataja (1990–1992) ja riigikogu esimehe (1992–1995) Ülo Nugise 70. sünniaastapäev, ta lahkus meie hulgast kaks ja pool aastat tagasi. Arhetüüpsest direktorist Nugisest on saanud legend.

Juba esimestes järelehüüetes tunnistati, et tema lause «Lugupeetud ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsus «Eesti riiklikust iseseisvusest»? Palun hääletada! Vaja on 53 häält», lausele järgnenud kinnitus «Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Otsus on vastu võetud» ning seda lõpetav vägev haamrilöök Toompea lossi saalis  20. augustil 1991 kell 23.04 – kõik see jääb igaveseks Eesti ajaloo annaalidesse ja rahva mällu. Ühes kommentaaris kuulutati, et see oli viimane löök, millega Nugis «purustas Eestimaad kägistanud rängad kommunismiahelad».

Olime saadikutena kõik seal tema käe all. Nugis oli kehtestaja tüüpi juht, mis oli vajalik sellel ülimalt pingelisel ajal, mil ain­a tegutseti noateral. Esimeses riigikogus, mis oma seadusandliku loomingulisusega lõi aluse järgnevale riigielule, niisugune autoritaarsus enam hästi sobinud. Ja sellest on järel värvikat memuaristikat (kuningriiklaste nugisetopis, Liina Tõnisson hüüdmas riigikogu esimehele «Ära karju mu peale!» jpm).