Rahvusringhäälingu meediauuringute osakonna juhataja Andres Jõesaar kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et uut venekeelset telekanalit tuleks teha koostöös Läti ja Soomega.
Andres Jõesaar: venekeelset telekanalit tuleks teha koostöös Läti ja Soomega
/nginx/o/2019/04/30/12041480t1h1c8d.jpg)
28. aprill 2014, 20:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus venekeelne telekanal. See mõte on väga mitut moodi arvama ja arvamust avaldama pannud. Radikaalsematele on see justkui sinise esmaspäeva must masendus liigsest valgest viinast. Kainemad arutelud kompavad erinevaid suundi ja suurust alates kodusest ETV3st, edasi uljalt üle Baltimaade kogu Euroopat (Euraasiat?) katva mammutini. Rehnutipidajad loevad raha. Raha loeb. Lisaks veel ka telg «õige», meelelahutus ja muud võimalused. Arglikumad pakuvad uue telekanali asemel tundi-paari juba kellegi olemasoleva tagaaeda. Enne kui nende teemade üle arutleda on vaja vastata aga miks-küsimusele.
Miks need mõtted nüüd taas niipalju eestikeelse meedia ruumi hõlmavad? Põhjuseid on mitmeid. Osa seltskonda näeb Eesti venekeelset elanikkonda plahvatusohtliku püssirohutünnina, millele kuumadel aegadel tuleks niisutav veejuga peale suunata. Nende jaoks on venekeelne eestimaine telekanal eelkõige riigikaitse teema. Kanal peab uskmatuid heidutama. Kanali rahastuse võiks katta kasvavatest kaitsekulutustest. Üks korralik televisioon on ju odavam kui üks asine soomuk. Või on ikkagi veelgi odavam osta veel üks veekahur?
Aga on ka neid, kes arvavad, et kodumaine venekeelne kultuuriruum vajab rikastamist. Ja seda mitte ainult kriisiaegadel, vaid pidevalt.
Puhta turumajanduse eestkõnelejad on jätnud kogu teema turujõudude nähtamatu käe korraldada. Need jõud toimivadki. Venekeelsele auditooriumile suunatud kommertsalustel töötavat kvaliteetset telekanalit pole turu väiksuse tõttu Eestis olemas. Küll aga on edukaks ärimudeliks kujunenud Venemaa propaganda import Eestisse. See mudel aitab Venemaa pehmet jõudu ja kõva mõtlemist siin edukalt levitada. Venemaa propaganda-ärile aitavad kaasa meie eraettevõtjad, kes oma reklaamirahaga Putinit toetavad. Jesus is Jesus and business is business (raha ei haise). Avaõiguslikku venekeelset telekanalit pole paari aastakümne jooksul poliitilise tahte puudumisel loodud. Mitteloomise põhjuseks on toodud nigel rahaseis. Ka buumiaastatel. Tänagi väidetakse, et raha pole. Ootame kui elatustase tõuseb. Kas ootame niikaua kui meie elatustase tõuseb Prantsusmaa, Suurbritannia, Hollandi või Rootsi tasemele? Need maad on meist rikkamad, kuid rikkus pole aidanud seal viimaste aastate rahvarahutusi ära hoida. Ehk oleks paljud autod-majad põletamata jäänud, kui riigid oleks kultuuriruumi pingetega varem tegelenud. Igal juhul on need riigid oma õppetunnid saanud ja kultuuriväljaga tegeletakse senisest sügavamalt. Odav see ei ole.
Majanduse monoistide seisukoht on kummastav. Nad väidavad, et küll tulevikus saabuv rikkus lahendab kõik probleemid. Venekeelse kodaniku informeerimiseks riigilt raha ei saa, sest see on kulu. Nii tuleb välja nagu oleks tark ja hästi informeeritud venekeelne inimene Eesti arengu takistus. Teadusuuringud kinnitavad vastupidist - hästiinformeeritud kodanikega ühiskonnad on kõigi arengukriteeriumite (sh ka majanduse) alusel edukamad, kui need, kus kodanike informeeritus on vähene või hoopis piiratud. Eesti (üheks) probleemiks on elanike ebaühtlane infoväli. Venekeelse meediaruumi järeleaitamine aitab kaasa targema kodaniku arengule, ja targad inimesed on ka majanduse edendamisel edukamad. Eesti- ja venekeelse infovälja ühtlustamine on investeering tulevikku. Täna on Eestis elavate venekeelsete inimeste inforuum vaesem kui eestlaste oma. Nende emakeeles ei toimu piisavas mahus avalikus ruumis (sh ka meedias) just neid huvitavate teemade arutelusid, ei pakuta kodumaist meelelahutust, ei räägita neist ja nende elust. Ei ole «Keskpäevatundi», ei ole «Vabariigi kodanikke», ei ole «Õnne 13», ei ole «Kättemaksukontorit», «Pealtnägijat»... väga paljut ei ole. Õnneks on Raadio4 (aga raadio pilti ei näita), muidugi on ka venekeelne AK, aga vähegi meedia toimimise põhimõtteid tundvad inimesed teavad, et sellest ei piisa. Ei piisa auditooriumi köitmiseks, ei piisa kultuuriruumile sobiva infovälja tekkeks.
Meediamajanduse tõde on see, et hea atraktiivse telekanali tegemine 100 000-le inimesel maksab sama palju kui miljonile või kümnele miljonile. Ressursside piiratus on väikeste turgude probleem. Seda aitab lahendada tark koostöö. Tänane võimalus on otsida ühisosa Läti ja Soomega, võib-olla ka Leeduga. Lätis on suur venekeelne kogukond, Soomes kasvab venelaste arv iga aastaga. Kolme (nelja) riigi koostöös on võimalik luua korralikku mitmekülgset programmi tootev ja edastav avaõiguslik telejaam. Avaõiguslik staatus tagab jaama sõltumatuse ning ajakirjandusvabaduse. (Mitte segi ajada Ansipi «õige» sisuga.) Täiemahuline venekeelne ETV3 oleks muidugi veelgi uhkem, aga täna pole ETV2-ki veel kaugeltki selline nagu ta eesti rahva teenimiseks ideaalis olla võiks. Seega on mõistlik õiget asja naabritega koos ühiselt ajada. On soodsam ja tuleb kindlasti kõigi jaoks huvitavam.