«Kui palju küll oli kodukandis Taškendis neid, kes tahtsid kakelda, aga kuidagi sain ilma hakkama. Aga pruukis vaid sõita Euroopasse, ja ülemus lõi lõualuu pooleks,» rääkis vaevaliselt suud liigutav 21-aastane David oma sõbratarile. David on Rotermanni kvartalis asuva restorani Uzbekistan kokk.
Praegu varjab David end sõbratar Polina Gromova juures. Postimehe ajakirjanikuga kohtunud neiu ütles, et noormehe nägu on kohutav vaadatagi. Põhja-Eesti regionaalhaiglas tehti Davidile operatsioon, lõualuule pandi klambrid.
Kuid narkoos läks üle ning valuvaigistavatest tablettidest on vähe abi. Noormehel on seniajani palavik. Samuti ei saa ta süüa, iga liigutus teeb väljakannatamatut valu.
Ka Davidi sõbratar töötas varem samas restoranis. Kui Postimees oli hakanud huvi tundma jahmatava loo, noore koka läbipeksmise vastu, millest kõneldi Facebookis, oli just tema nõus toimunu üksikasjadest kõnelema. David ise on liiga hirmul ja nõrk. Teda ähvardatakse aina edasi. «Talle helistatakse ja öeldakse, et tema ja ta sõber, kes on samuti kokk, peaksid end «õigesti» ülal, sest muidu ei saavat keegi tagada, et nad ei lõpeta kuskil põõsa all, kuul peas,» räägib Polina Gromova, kes ise peksmisest Facebookis kirjutaski.
«Täna, päeval kell üks, toimus restoranis kohutav intsident. Restorani omanik peksis läbi seal töötava koka. Konflikt sai alguse sellest, et kokk tahtis mujale tööle minna, ta tõugati nõuderiiuli vastu ja anti esimene hoop. Kokk hakkas vastu ja siis kutsus ülemus kohale oma sõbra.» Selline sissekanne ilmus Facebooki esmaspäeva õhtul umbes kell 23.
Restorani omaniku Anvar Tunduršadžijevi sõber Amir on asutuse püsiklient ning peab Uzbekistani endiste töötajate sõnul kuskil Lasnamäel karateklubi. «Võitluskunsti valdajana oskab ta lüüa nii, et kehale selgeid märke ei jää,» räägib Polina.
Peksmist ennast ta ei näinud. «Ma läksin tööle, aga sain kokku töökaaslasega, kes ütles, et restoran on kinni, seal oli olnud kaklus. Keegi kutsus kiirabi välja ja David viidi haiglasse,» räägib ta.
Polina sõitis haiglasse ja leidis Davidi, kuid kõige enam vapustas teda see, et haiglas oli hulk asereid, restoraniomaniku sõpru, ja Tunduršadžijev ise, kes «hoolitsevalt» pärisid läbipekstud kokalt: «Ega sul ometi valus ei ole?»
Restoranis Uzbekistan toimunud peksmise pealtnägijaid meil leida ei õnnestunud. Anvar Tunduršadžijev, kelle saime telefonitsi kätte, eitab kõike kategooriliselt: «See on täielik jama! Keegi pole kokka isegi sõrmeotsaga puutunud. Meil on kõik normaalne.»
Kuid ettepanekule kohtuda ja näidata tervet kokka tööl vastas ta keeldumisega, öeldes, et on hõivatud ja helistab hiljem tagasi. Seda kõnet aga pole seni tulnud. Restorani uksel seisab paberileht kirjaga: «Restoran suletud. Sanitaarpäev. Palume ebamugavuste pärast vabandust.»
Uzbekistani endistele töötajatele – ettekandjatele, administraatoritele, baarmenitele, kellega meil õnnestus kõnelda – ei tulnud toimunu kuigi suure üllatusena. Kollektiivis oli õhkkond ammugi pingeline, kuigi restoran avati alles mullu detsembris. Omaniku, Kõrgõzstanist Biškeki linnast pärit Anvar Tunduršadžijevi kohta on alluvad korduvalt kirjutanud kaebusi tööinspektsioonile ja nõudnud saamata palka kohtu kaudu.
«Tegelikult avasin restorani mina,» rääkis Uzbekistani endine administraator Valentina Gluškova. «Ma töötasin varem restoranis Talleke ja Pullike, kõik oli kenasti, aga mulle tehti hea ettepanek ja ma tulin koos oma meeskonnaga – ettekandjate, koka, baarmeniga – uude restorani. Tallekese ja Pullikese maine on väga hea ning meie püsikliendid ja sõbrad, kes hindavad tõelist idamaa kööki, tulid samuti Uzbekistani. Kliente oli palju.»
«Minu suhted omanikuga olid vaoshoitud, asjalikud. Aga ma nägin, kuidas ta räägib teiste alluvatega. See oli puhas roppuste rida, mida ma ei taha isegi korrata. Ta lõugab inimeste peale, alandab neid, paneb tüdrukud nutma. Ma kirjutasin selle idamaise mentaliteedi arvele – võib-olla neil seal Kirgiisias käiakse töötajatega niimoodi ümber. Tal on selline arusaam, et alluvad on tema orjad. Ta ei tahtnud kuidagi mõista, et Eestis inimesed sellistes tingimustes ei tööta. Seepärast mõistsin kiiresti, et meie koostöö ei laabu, ja kirjutasin lahkumisavalduse. Nagu selgub, õigesti tegin. Tõsi, maksmata palka pidin välja nõudma kohtus. Seal tegi Anvari advokaat ettepaneku, et ma võiksin saada mitte kogu võla, aga siiski enamiku. Selle nimel pidanuksin kirjutama alla dokumendile, et kohustun kõnelema restoranist ja selle omanikust mitte midagi halba. Aga ma ju ei räägigi midagi halba, vaid ainult tõtt! Praegu töötan restoranis Leonardo. Võrreldes eelmise töökohaga on see kui paradiis.»
Öeldut kinnitab restorani «külmtsehhi» endine kokk Katri Kuldkepp. «Ma pole seniajani palka kätte saanud, ehkki lahkusin juba veebruaris. Anvarit ei huvitanud, mille eest ja kuidas me elame, ta ei maksnud kuude kaupa palka. Hirmus on meenutada möödunud lihavõtteid ja uut aastat. Mõnikord viskab sajase kätte ja arvab, et sellest piisab. Ei, mind ta nutma ei ajanud, mind on üldse raske nutma panna, aga ettekandjaneiud nutsid küll sageli.»
«Ma viisin Davidi politseisse, aga ei näinud, kas ta kirjutas avalduse peksmise ja ähvarduste kohta,» lõpetab vestluse Polina Gromova. «Võib-olla ei kirjutanudki. Ta on väga hirmul. Seda võib mõista: ta on üksi võõras riigis, ei tunne siin kedagi. Anvar muudkui ähvardab: «Mina olen linna peremees!», «Ilma minuta pole sa sentigi väärt!», «Meie maksame trahvi ära, aga millest sina elama hakkad? Kui üldse veel elad!». Ma tean, et Anvari aseritest sõbrad otsivad Davidit. Ma olen lihtsalt vapustatud, et sellised inimesed võivad karistamatult tegutseda Euroopa riigis. Anvar elab siin elamisloaga, mis peaks varsti läbi saama. Kas tõesti lubatakse tal siin edasi viibida?»
Põhja prefektuuri pressiesindaja Andres Sang ütles Postimehele, et 28. aprillil sai politsei väljakutse Rotermanni tänava restorani, kus oli rünnatud restoranitöötajat. Politsei algatas kriminaalasja füüsilise vägivalla asjaolude väljaselgitamiseks.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.