Heinsaare suurim süü on olla Heinsaar

Jürgen Rooste
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mehis Heinsaar
Mehis Heinsaar Foto: Sille Annuk

Mehis Heinsaare «Vanameeste näppaja» oli minu jaoks kirjanduslik tähis, meie põlvkonna üks ägedamaid debüüte. Samuti ei mõistnud ma päriselt neid, kes peksid «Artur Sandmani lugu» (oli asjalikku kriitikat, aga ka lihtsat tümitamist) – Heinsaare romaan polnud ehk kõige tihkem, aga nüüd, aastaid hiljem, on too lugemiselamus selgelt meeles, st ta seisab üle prahi.

Ja luulekogu «Sügaval elu hämaras» – säält leian ma sageli tekste, mida üle või ette lugeda, see on tänini oluline raamat, elus käeulatuses. Ja kõik teised Heinsaare jutukogud samuti.

Nüüd siis uus jutuvalimik, «Ülikond». Kriitiku töö oleks justkui ka midagi ette heita, aga ma olen praegu sellises hingelises seisus, et ma ei saa kuidagi Heinsaarele ette heita, et ta on Heinsaar. Jah, Mehis ­Heinsaare suurim puudus on see, et ta on andekas nagu öö, jutuvestja, kelle käekiri on tänini olnud hetkega äratuntav. Ta ei saa kunagi osaleda kirjandusvõistlustel, kui oma teksti just meelega väga ära ei maskeeri.

Tõsi, tänapäeva lugeja väsib juba ükskõik kelle poole jutu või luulekogu päält ära – andke mulle uut!, ruigab ta, mul on igav!, ruigab ta. Tema, kes ta pole kunagi jälginud mõnd meistrit oma tööd järelejätmatult lihvimas ja katsetamas, oma käekirja kuratliku ihaga kujundamas-koolutamas – tolle täpse pinge alla, mille tulemus on hurmav.

Ühesõnaga, mu süda ei luba mulle Heinsaarele ette heita seda, et ta on Heinsaar, seda enam, et nüüd, raamatut teist korda ette võttes, haaras mind lihtne lugemislummus, ma ei otsinud enam mingeid jälgi-radu, ma kadusin tosse maailma nagu udusulgede kuhja.

Heinsaar on endiselt väga hää kirjeldaja, tegelased on äratuntavad-hatused, mälu ja kujutelmade servist haaratavad. Lõhnad-värvid-tunded-esemed, nende kuhjad. Ja alaline muutumine, Heinsaare maailma üks võti: see kergus, millega üks teiseks muutub, kui me tajusid puutub.

Tõsi, mul on tunne, et Heinsaar on muutunud tuhandest tumemeelsemaks, ja kui ma peaksin ütlema, millest nood lood suures plaanis – ühisnimetajana – räägivad, siis on siin kolepalju vananemist, kulumist, vanaduse ja kulumuse kätte langemist, inimesest väljastpoolt tulevat ähvardavat-lammutavat jõudu («peremees» paaris loos).

«Kas pole mitte nii, et alguses usume end liikuvat valguse poole, siis aga, väsinud lõputust rännakust, läheme huupi, maapind me jalge all lööb üha enam kõikuma ja neelab meid alla,» hoiatab isa tegelaskuju novellis «Siin Põhjatähe all».

Maastikuarhitekt Imat Suumanni jahib vanadus; üks öövaht palub tundmatuil endale rääkida päevasest maailmas, mida ta pelgab; andekale, aga läbipõlenud kunstnikule õmbleb kuratlik Rätsep uue nahkse ülikonna; Julius Varionov maksab lootusrikkale elule kätte kibestumuse ja kurjusega; üks mees otsib oma jõudu ja saab selle pika rännaku järel korraks tagasi; kannatuskunstnik sureb oma kannatamise kätte; hea poeg ihkab vananedes rõõmsate-pidutsevate võrokeste juurest isasarnaseks kinniseks šamaaniks külmale põhjamaisele saarele...

Need ei ole enamasti rõõmsad lood, mitte et neis lootust või rõõmuhetki poleks, aga too vanaduse-väsimuse-hatususe-halluse kord lasub tol maailmal. Mitte et Heinsaarel seda varemgi poleks olnud, aga «Ülikond» on siiski vist süngeim seni. Või näen ma miskit iseeneses sisima sünguse peegeldust? Ka see võib olla.

Heinsaarega koos – ta tekstidega – on pikk tee maha käidud, siingi on tuttavaid tänavaid ja paiku, ta joonistab linna me ümber paari pintslivibutusega välja, viskab impressionistina veidi hämaraid detaile. Kummaliselt kantseliitlikuks/veidrakeelseks – usun, et meelega – muutub ta, kirjeldades tubli väikekodanlikku elu.

Heinsaarel pole selle kohta sõnu, või ei taha ta neid endale lubada – uue naha («ülikonna) ja uue elu, hingamise saanud Leo Roosimöldri vastse elu kirjeldus on nagu kiirustades mõnest klantsajakirjast kahmatud.

Aga see pole too tuum, too kulg, mis meelde jääb. Heinsaar on jälle suutnud kirjutada midagi võrreldamatut ... või kui, siis ainult ta endaga. Maagilise realismi kaanon on kord juba selline, et tegelikult võitled Sa siin üksi, allaandmatult, iseendaga.

Ja mulle väga meeldib, et raamatu kujundus (Piia Ruber) astub jälle sama sammu Heinsaare väljakujunend näoga. Mitte ainult et riiulis näeb ilus välja, aga kena on käes hoida ja lugeda.


Raamat

Mehis Heinsaar

«Ülikond» jutte 2003-2013

Menu Kirjastus, 2013

Kujundanud Piia Ruber

160 lk

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles