Google’i asepresident Vint Cerf näeb välja nagu jõuluvana või näitleja Peeter Jakobi. Prillikompuuter Google Glass tema silma ees teeb interneti isaga vestleva ajakirjaniku Hendrik Alla natuke ettevaatlikuks – mine tea, mis infot seal parasjagu tema kohta kuvatakse.
Nädala alguses Tallinna internetivabaduse konverentsi külastanud Google’i asepresident Vinton Gray (lühemalt Vint) Cerf vandus, et Google kustutab oma kasutajate digitaalse mineviku, kui kasutaja seda soovib. Enamgi veel – kui peaks huvi olema, antakse kasutajale ta minevik tagasi.
Omand
Igaüks, kes internetis toimetab ja nutitelefoni kasutab, genereerib tohutul hulgal andmeid. Kellele need kuuluvad?
«Ahaa, nüüd tuleb see Big Data küsimus, jah?» rõõmustab Cerf. Ilmselt on seda tema käest sadu kordi küsitud, mis näitab, et inimeste jaoks on tegemist valuliku teemaga. «See on väga huvitav ja üldse mitte lihtne küsimus,» tõmbab Cerf hinge.
Ta toob näiteks Postimehe fotograafi Eriku, kelle peegelkaamera katik mu kõrva ääres teeb automaatpüstoli häält.
«Kui minust pilti tehakse, siis kelle kuulub pilt?» küsib Cerf, ja vastab: «Pildi tegijale või tema tööandjale – sõltub lepingust. Mitte mulle, isegi kui mina pildil olen.»
See tundub inimesele kummaline: tema kujutis kuulub kellelegi teisele.
Kui andmeid luuakse ja töödeldakse – näiteks internetikasutaja ostuharjumused või pangakaardi kasutamine –, tundub, et andmed kuuluvad sellel osalisele, kes neid kogub. American Express saadab kord aastas oma klientidele detailse väljavõtte nonde tehingutest.
«Need andmed näitavad ära iga lennuki, kus oled olnud, kus oled söömas käinud, mida krediitkaardiga ostnud. Mulle mõjub see ehmatavalt,» tunnistab Cerf.
Google’i poliitika on Cerfi sõnul teistsugune. Kui inimene Google’i teenuseid kasutab, on temast maha jäävad andmed tema, mitte Google’i omad. Tõsi, Cerf tunnistab, et Google sellegipoolest «loeb» kasutaja tekste. Täpsemalt – algoritmide abil analüüsitakse kasutajate sisestatud tekste, et aru saada, milliseid reklaame neile näidata. Kasutatud sõnade ja otsingutulemuste järgi saab esitada täpselt sihitud reklaame. Selline reklaamiobjekt on reklaamijale palju väärtuslikum kui tundmatu, keda uputada lausreklaamiga.
Minevik
Aga mida teha siis, kui keegi otsustab katkestada kõik sidemed moodsa infoühiskonnaga ja elada nagu majakavaht 19. sajandil? Kas Google on valmis oma kasutaja digitaalse mineviku kustutama? Kelle poole sellise sooviga pöörduda?
«No sa võid mulle meili saata ja ma palun, et nad kõik su andmed kustutaksid,» naerab Cerf ja annab ajakirjanikule visiitkaardi.
Veel enam, Google’i asepresident väidab, et nad mitte ainult ei kustuta kasutaja andmeid ja kontosid esimese nõudmise peale – mida saab esitada Gmaili abiliidesest –, vaid soovi korral annavad need kasutajale enne kustutamist üle. Jääb mõnevõrra segaseks, kuidas anda kasutajale tagasi näiteks aastate jooksul kogunenud otsinguajalugu.
Cerfi järgi on see ka kõik, mida Google inimese andmetega teeb – töötleb neid selleks, et paremini reklaami müüa.
«Me ei anna neid andmeid mitte kellelegi teisele! Me ei taha anda ja me ei pea andma!» raiub asepresident.
Aga kui andmeid tuleb küsima NSA või mõni muu riigi jõustruktuur?
Cerf seletab, et on ainult üks stsenaarium, mis sunniks neid andmeid avaldama. Jõustruktuur peab pöörduma kohtusse, seal tõestama, miks nad andmeid vajavad, ja kui kohus annab välja määruse, siis on Google sunnitud oma kasutajate andmed nõudjale avaldama.
(Sel nädalal vahendas BBC, et USA kohus sundis Microsofti avaldama oma kasutaja konto, e-kirjad ja krediitkaardiandmed, mis paiknesid hoopis Iirimaal asuvas serveris.)
Kui näiteks kapo tahab teada, millest ja kellega Eesti kodanik oma Gmaili kontol kirjutab, siis – kuna Google on USA firma – peab kapo Ameerika kohtus tõestama, et need andmed on Eesti riigi julgeoleku huvides vajalikud.
Edward Snowdeni andmetel kogus NSA andmeid Google’i kasutajate kohta nii, et Google ei olnud sellest teadlik. Cerfi sõnul vastas Google uudise avalikuks tulekule kogu oma andmeside, kaasa arvatud e-posti krüpteerimisega. Krüpteeritud on samuti kogu Google’i andmeside kasutaja arvuti või mobiiliseadme ning Google’i andmekeskuste vahel.
Turvalisus
Cerf möönab, et internet on praegu märksa ebaturvalisem koht, kui oli kunagi varem. Aga kui turvalisus kaob, lakkavad inimesed netti kasutamast, näiteks äritehingute jaoks. Interneti turvalisust saavad insener Cerfi hinnangul suurendada tehnoloogilised ja sotsiaalsed vahendid.
Esiteks DNSi (domeeninimede süsteemi) turvalisuse arendamine, mis takistab pahatahtlikke domeeninimesid kaaperdamast. Teiseks tuleb arendada krüptograafiat, et välistada infopakettide vahelt haaramine ja pealkuulamine. Kolmandaks tõhus identifitseerimine, et takistada identiteedi, kasutajanimede ja salasõnade varastamist.
Internetis suhtlevad inimesed, keda on oluline harida. Siiani on imelihtne meelitada tavakasutajat avama näiliselt sõbralt e-postiga saabunud manust, mis võib sisaldada pahavara. Netikasutajaid tuleb koolitada nagu last enne liiklusesse lubamist.
Inimestele tuleb anda selge sõnum: me ei saa takistada teid pahategusid toime panemast. Aga kui vahele jääte, siis tulevad tagajärjed, ja tõsised. Sa pead oma tegude eest maksma, nii netis kui ka elus. See ei peata igaüht, aga loodetavasti piisavalt paljusid.
On veel üks võimalus, mis võib tunduda nõrga ja ebatõhusana – ühiskonna hoiak: «Ära tee nii, see pole kena! Sa teed teistele halba.» Cerf võrdleb mõjutamist gravitatsiooniga, mis on kõige väiksema ulatusega jõud, mida inimkond tunneb. Aga piisavalt suure massi gravitatsioon on võimas. Kui piisav hulk inimesi on selgel moraalsel seisukohal, avaldab see mõju. See muudab interneti turvaliseks.
Tulevik
«Iga kord, kui üritan interneti tulevikku ennustada, ütleb keegi mulle, et see või teine asi on juba tehtud,» ütleb Cerf. «Nii et minu ennustamiseoskusele ei maksa ülemäära loota.»
Siiski võib Cerfi järgi ennustada nelja suundumust.
Esiteks, raadioside kasutamine kasvab plahvatuslikult. Tänapäevane nutitelefon on mõttetu, kui seda netti ei lasta. Käegakatsutavas tulevikus saab traadita side kõikvõimalike vidinate vahel valdavaks ja see annab senisest palju rohkem ühendamisvõimalusi. Cerf toob näiteks Google’i isesõitva auto ja silmakompuutri Google Glass.
Cerf tõstab oma Nexuse nutitelefoni otsmikule ja seletab, et olemuselt on see Google Glass. Funktsioonid on samad: kaamera, mikrofon, valjuhääldi, ekraan. Ainult et Glass on mugavam. Seade suudab näha, mida kasutaja vaatab, ja kuulab, mida kuuleb. Selle asemel et olla tööriist, muudab internet vidina partneriks. Seejuures pole üldse oluline, kas arvuti, mis internetti vahendab, on prilliraamis, taskus lebavas telefonis või kuskil kaugel serveripargis, sest seadmed on omavahel traadita ühendatud.
Teiseks, tehisintellekt. Näiteks IBMi kuulus inimkõnet mõistev arvuti Watson või Google’i isesõitvad autod. Autod on tõsine läbimurre tehisintellekti arengus. GPS, täpsed kaardid ja tohutus koguses anduritelt saadavat infot on vaja kontekstipõhiselt läbi töötada. Vastavalt tulemustele võtab algoritm vastu otsused.
Kolmandaks, inimkeha varustamine tehniliste andmetöötlusmasinatega, mis koguvad infot kandja füsioloogiliste parameetrite, tuju ja teda ümbritseva keskkonna, näiteks õhusaaste kohta. Selle kohta on termin «quantified self», mille võiks tõlkida kui «rohkem ennast/mind».
Neljandaks, 3D-printimine muudab täielikult seda, kuidas me asju valmistame. Seni pidi toote füüsiliselt tarbimiskohta viima. Nüüd saab interneti kaudu saata ainult arvutimudeli – toode valmistatakse otse seal, kus seda vaja läheb. See muudab oluliselt logistikat ja majandust.
Lõpuks on internet juba lahkunud planeedilt Maa. NASA ja teised kosmoseagentuurid kasutavad kosmosekommunikatsiooni mudelit, mis ei ole päris sama kui meie internet, aga väga sarnane.
Interneti isa ja -evangelist
Vint Cerf leiutas koos Bob Kahniga TCP/IP, mis võimaldab andmetöötlusmasinatel üksteisega suhelda. Selle tõttu kutsutakse neid interneti isadeks. Naljaga pooleks on öeldud, et TCP/IP suudab töötada isegi nööriga ühendatud plekkpurkide või postituvide vahendusel. Seda viimast katsetati 2001. aastal.
Cerfi nimetatakse ka Google’i internetievangelistiks. Ta reisib mööda maailma ringi ja räägib inimestele, kui hea asi on internet ja mida sellega teha saab. Evangelisti-nimetuse saamisloo kohta räägib ta ise nii.
«Paar aastat tagasi Moskvas küsiti minu käest mitu korda, kas ma olen usklik. Nad arvasid, et olen jutlustaja, kes kasutab internetti selleks, et inimesi oma usku pöörata. Mõtlesin järele ja vastasin: «Usutunnistuselt olen õigeusklik tehnoloogiafanaatik (geek orthodox).» Sellest said nad aru.»
Sel nädalal Eestis käies lisandus Cerfi arvukatele riiklikele autasudele veel üks. President Toomas Hendrik Ilves andis talle üle Maarjamaa Risti teenetemärgi.
«Kui internet oleks riik, oleks tema nimi Eesti,» ütles Cerf presidendile.