Joosep Matjus on teinud filmi meist endist, mis sest et peategelaseks on kajakas. See on juba kõrgem pilotaaž – mitte piirduda kajaka elutsükli jäädvustusega, vaid minna siit veel edasi, anda kujutatavale filosoofiline mõõde. Mitte piirata, vaid piitsutada vaataja mõttelendu kujundlikkuse ja mitmetasandilisusega.
Kõik see näitab, et viis aastat tagasi «Vanamehe ja põdraga» huvitavalt debüteerinud ja kohe Rein Marani järeltulijaks nimetatud noorest autorist on saanud tõepoolest isikupärane filmitegija, keda pole suutnud verest välja lüüa ka nn teise filmi kompleks, rääkimata meie loodusdokumentalistika grand old man’i oi kui pikast varjust.