Valli Lember-Bogatkina teab, kuidas püüda päeva

Birgit Remiküll
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valli Lember-Bogatkina.
Valli Lember-Bogatkina. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Kunstnik, kes on pool maailma läbi rännanud, näeb siiani pilvedes ja juurikates loomade ning lindude kujutisi. Valli Lember-Bogatkina on ääretult soe ja lahke südamega naine, kes teeb oma visadusega silmad ette enamikule temast poole noorematele.


Valli Lember-Bogatkina on kunstnik, kes paneb oma töödesse kõik rõõmud ja valud. Alati, kui süda on kas raske või rõõmus, võtab ta pintsli kätte. Ise ütleb, et see on aidanud ta elus üle rasketest hetkedest ja aitab rõõmu puhulgi. Ikka on pintsel ja paber need, mis hoiavad naise just sellisena, nagu ta on.

Eesti akvarellikunsti grand old ladyks nimetatud Valli Lember-Bogatkina on sündinud Tartus kuke aastal ja Skorpioni tähtkujus. Kunstnik usub saatusesse, sest temaga juhtub pidevalt midagi, mille tõttu ta lihtsalt ei saa mitte uskuda. Juba sünnihetk oli kummaliselt täpselt kahe päeva vahel - kell 00.00.

“Olen armastanud väga väikesest peale joonistada ja ka õpetajad panid seda tähele. Koolis sain pidevalt märkusi ja halbu hindeid, sest vihikute ja raamatute kaaned kippusid olema täis joonistatud. Minu õnneks oskas tolleaegne klassijuhataja selles ka midagi head näha ja soovitas mul minna õppima Riigi Kunsttööstuskooli,” räägib proua Valli.

Täpselt sel ajal, kui ta algkooli lõpetas, võeti viimast korda eksperimendi mõttes Riigi Kunsttööstuskooli algkooliharidusega õpilasi. Et omandada tuli nii keskkooli kui kunstikooli õppematerjali, venisid koolipäevad väga pikaks. “Me õppisime peaaegu kümme tundi päevas,” meenutab ta. Vaid kolm aastat pärast kooli lõppu oli üleval ka kunstniku esimene näitus.

Nii sündiski muinasjutt

Monumentaal- ja maastikumaalidele lisaks illustreeris kunstnik 1940. aastatel veel lasteraamatuid ja postkaarte. Ükskord, kui Valli tegi parajasti ühele lasteraamatule illustratsioone, saabus tema Karepa suvilasse järjekordne ekskursioon, tolleaegne Eesti Televisiooni lastesaadete toimetaja ühes nendega.

“Naine tuli ja küsis, kas nii siis sünnibki muinasjutt, ja ma vastasin jaatavalt. Nõnda ta kutsuski mu lastesaadet tegema, mille nimi oli ka “Nii sünnib muinasjutt”.”

Kord poseeris Vallile muinasjutu tegemiseks üks poiss, kes käis tal vahel Karepal külas ja tõi alati jäätist. “Enamasti ta tuli ja ütles, et tädi Valli, ma tõin teile jäätist. Minu juurde jõudmise ajaks oli tal see ikka pooleldi ära sulanud. Mitte mina ei andnud temale jäätist, vaid poiss tõi seda tädi Vallile. Ja kui ma olin juba saadetega ammu ühele poole saanud, oli äkki Karepal üks pikk noormees jalgrattaga ja ütles, et tere, tädi Valli, ma tõin teile jäätist! Ta oli siis juba suur mees, seitsmeteistkümneaastane volask, aga tundsin ta sellegipoolest ära,” meenutab kunstnik.

“Siis läksid aastad mööda ja nägin teda ühel oma näitusel. Vaadake, tädi Valli, see on mu naine, ütles ta mulle. Nüüd on tal neli last ja me suhtleme siiani. Noorte poistega, kes poseerisid mulle teles, suhtlen senini päris palju, oleme vanusevahest hoolimata väga head sõbrad,” räägib kunstnik, kuidas ta on tänu oma tööle leidnud hindamatuid sõpru kogu eluks.

1949. aastal abiellus noor kunstnik Vladimir Bogatkiniga, kes suri juba 1971. aastal. Siiani räägib proua väga palju ja härdusega oma abikaasast. On hämmastav, et kedagi saab veel nii tugevasti armastada ka ligi 40 aastat hiljem. Bogatkinitel sündis kaks last ning praeguseks on Vallist saanud juba vanavanaema, kelle pere on mööda maailma laiali. Õnneks on maalimise kõrval kunstniku teiseks kireks reisimine, tänu millele kohtub ta nendega üsna sageli.

Ruhnu saarel on käimata

Valli on läbi käinud kõik mõeldavad riigid alates troopilisest Sri Lankast ja Kuubast ning lõpetades avara Siberiga. Mõni aasta tagasi andis akvarellikunstnik välja raamatu oma reisimälestustest. Nimelt on ta üks väheseid, kes on pidanud reiside kohta päevikut, kuhu on kiirelt üles joonistanud kõik meelepärase. Reisisihtidest enim on talle hinge läinud siiski Siber ja Norra.

Kuid Valli Lember-Bogatkinal on veel kaks kohta, kuhu ta pole jõudnud, aga hirmsasti tahaks. “Ma pole Pariisis käinud ja teine asi on, et ma pole meie Ruhnu saarel käinud. Kõigi oma käimiste kõrval olen väga tahtnud mõlemasse kohta minna, aga ikka ei ole leidnud aega. Igatsen väga joonistada Ruhnu vana kirikut.”

Kindlasti on palju maid, kus ta pole käinud, ja ega igale poole ei pea ka jõudma, arvab ta. “Olen nii palju välismaal käinud, aga kui tulen kodumaale tagasi, sõidan mööda oma metsi ja mägesid, ütlen alati, et kõige ilusam ja toredam on ikka meie Eesti. Ma ei tahagi kusagile mujale minna. Eriti, kui tuled siia oma suvilasse ja vaatad seda ilusat maastikku: jõgi voolab, männid on ilusad kõverad, mererand on kohe siin lähedal. No mida hing veel tahab,” õhkab ta.

Muusika paberile ja juurikad aeda

Valli Lember-Bogatkina on üks nendest kunstnikest, kes suudab panna muusika värvidena paberile. “Minul on sõbranna Erna Saar, kes on väga osav klaverikunstnik. Tavaliselt mängib ta mulle ette ja mina kuulan,” ütleb akvarellist.

“Kõik algas sellest, et ta kutsus mind enda juurde koju õhtuid veetma, kus mängis klaverit. Erna mängis nii võluvalt, et kui ma praegugi silmad kinni panen, tuleb mulle silme ette F. Chopini “Vihmapiiskade prelüüd”. Silmi sulgedes kujutan kohe ette, kuidas see võiks paberil olla,” suleb proua Valli jutustades silmad ja lisab, et viiulihelidel on hästi peened jooned, aga fuuga on võimas ja tugev.

“Mul on alati tunne, et see heli tõuseb justkui ülespoole. Nokturn on aga õhuline ja natukene kurblik, see on maalitud hallikates toonides ja kurvana. Nagu igaüks tunnetab muusikat, nii minagi, aga mina suudan selle ka paberile panna,” kirjeldab kunstnik elavalt oma muusikatunnetust.

Tema elus pole veel kordagi juhtunud, et ta oleks mõelnud mõne teise elukutse peale, küll on olnud väga palju hobisid. Näiteks armastab ta kangesti juurikaid koguda ja nendega tegeleda.

“Juurikad võluvad mind. Mul on igal pool juurikad, nendest tehtud asju ja tegelasi. Näen metsas huvitava kujuga juurikaid ja siis pean need alati koju tassima. Näen ka pilvedes loomi, nägin kunagi lapsena ja nüüd vanast peast jälle. Siin ei olnud vahepeal nagu aegagi, oli tarvis lapsi kasvatada, olla perenaine ja kunsti teha, aga nüüd on jälle aega mõelda, vaadata enda ümber, imeline,” jutustab Lember-Bogatkina tulihingeliselt oma hobist. On üsna kindel, et kui pilvi annaks koguda ja tuppa viia, siis oleks Vallil ka neid juba arvestatav kogus.

Praegusel ajal armastab kunstnik väga ooperit. “Huvitav, et sõnalavastus mulle nii väga ei meeldi, eriti nüüd tehtav. Alles hiljuti käisin teatris ja maksin kõva hinna, aga pettumus oli väga suur. Vanasti, kui Ants Eskola veel Hamletit mängis, olid lavastused hoopis teised. Nüüd pobisevad näitlejad, ise tagumendiga rahva poole, ja publik ei saa midagi aru,” kirjeldab proua oma pettumust.

Lisaks sellele, et Valli Lember-Bogatkinat tuntakse eelkõige akvarellisti ja monumentaalmaalijana, on ta jätkanud joonistamist kogu oma loometöö kõrval. Tal on mitukümmend joonistusplokki, albumeid, kaustikuid, märkmikke, kust võib leida esmaseid visandeid. Tegelikult on Valli Lember-Bogatkina üks neid kunstnikke, kelle töid me tunneme, aga ei pruugi teada, kes on autor.

Paraku ei oska naine kõiki oma töid arvuliselt kokku lugeda. Juba tema ateljeedes võib näha hulka maale ootamas mõnele kunstniku järjekordsele näitusele väljapanekut. Rääkimata siis veel kõigist parajasti väljas olevatest töödest ja ammu maha müüdutest või nendest, mis ära kingitud. Kui üdini aus olla, ei oska proua Valli ka oma näitusi kokku lugeda, igatahes on neid 67 aasta jooksul olnud aukartustäratavalt suur hulk. Peaks ütlema, Valli Lember-Bogatkina tööd ei ole hinnalised mitte seepärast, et neid oleks vähe, vaid kunstniku suurepärase kujutamisoskuse ja realistliku väljenduslaadi tõttu.

Oma töödest võib proua Valli rääkida lõputult. Proua Valli leiab, et oma pika elu jooksul on ta saavutanud kõik, mida on vaid soovinud.

Teised arvavad

Kunstiteadlane Boris Bernstein
Valli Lember-Bogatkina akvarellide võlu peitub nende spontaansuses, natuuri kaudu saadud emotsionaalse elamuse ehtsuses ja mõistagi akvarellile omases maalilikkuses.

Harry Liivrand, kunstikriitik
Valli Lember-Bogatkina pole mitte ainult erinevate põlvkondade vaheline sild meie akvarellistide keskel.

Ükski akvarellitehnika ega väljenduslaad ei ole Valli jaoks raskeks osutunud. Auväärse vanuseni on kunstnik säilitanud professionaalse kõrgvormi ning iseäranis uuel aastatuhandel pälvinud oma näitusega kunstiteadlaste ja publiku värsket tähelepanu.

Valli sarnaneb mõneti Salme Reegiga, sest mõlemal on marginaalsete asjade suureks mängimise oskus, samasugune kordumatu sarm, samasugune elurõõm ja empaatiavõime.

Kunstikuraator Reet Varblane
Valli Lember-Bogatkina joonistused on omamoodi subjektiivne ajastureportaaž: 1940ndate malbete looritatud pilgu, kuid iseteadvalt intensiivse kehaga naised ning hoolikalt ennast kontrollivad mehed, 1950ndate tõsised töökad mehed-naised ning sügava sisemise soojusega jäädvustatud lapsed, 1960ndate teravalt karakteersed tüübid, 1970ndate pisut nukulikud noored kaunitarid ja sisemiselt kaunid vanemad naised ning jõuliselt dünaamilised mehed ...

Proua Valli

• Sündinud 30. oktoobril 1921. aastal Tartus.
• Lõpetanud Hiiu algkooli ja Riigi Kunsttööstuskooli Roman Nymani, Erik Haameri ja August Janseni käe all dekoratiiv-monumentaalmaalija erialal.
• Elab Tallinnas ja tal on ateljee kunstnike majas Vabaduse väljaku ääres ning Karepal asub suvila, mis peidab endas lisaks mõnusale puhkekohale ka väga valgusküllast ateljeed.
• On 1944. aastast Eesti Kunstnike Liidu liige.
• 2006. aastal ilmus raamat “Nii see oli” kunstniku reisimälestustest.
• Praegu on ta tööd üleval Tarvastu kirikus, kus on näitus “Kolme kunst kirikus”.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles