/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Sellal kui mitmed Euroopa rahvad on oma kaitse-eelarvet tublisti kärpinud – kuni 40 protsenti –, on Venemaa sõjalisi kulutusi 30 protsendi võrra kasvatanud. NATO peasekretär Anders Fogh Rasmussen ütleb intervjuus, et NATO ei saa jätkata desarmeerimist, kui venelased samal ajal suurendavad relvastust ja ähvardavad oma naabreid.
Kui ohtlik on praegune olukord Ukraina jaoks?
Ukraina olukord on tõepoolest sügava mure allikas. Esmalt ja kõige enam seepärast, et see on esimene kord Euroopas alates Teise maailmasõja lõpust, kui Euroopa riik võtab teiselt Euroopa riigilt jõuga territooriumi ära, nagu nägime venelasi Krimmis tegemas. See sõjategevus on ebaseaduslik. Krimmi annekteerimine on ebaseaduslik.
Juba see iseenesest on loomulikult suur mure, ent veelgi enam: asi läheb Krimmist ja Ukrainast kaugemale. See on osa suuremast mustrist. Ma mõtlen, et venelaste eesmärk on taastada Venemaa mõju endise Nõukogude Liidu ruumis ning see rikub vaba ja rahus elava Euroopa printsiipi.
Kas on mingeidki märke, et president Putin tõmbab oma vägesid Ukraina piiridelt tagasi ja hakkab Ida-Ukrainas pingeid leevendama, nagu ta räägib?
Pean ütlema, et meie pole näinud mingeid märke sellest, et Venemaa viiks oma vägesid Ukraina piiri lähedusest ära. Oleme Venemaa samasuguseid teateid varemgi kuulnud, ent vägesid tegelikult ära ei viidud. Seepärast oleme väga ettevaatlikud Venemaa selliseid sõnu kuuldes.
Mina oleksin esimene, kes tervitaks seda, kui saaksime näha tõendeid Venemaa sisukast ja tõelisest vägede äraviimisest Ukraina piiridelt, sest see oleks panus olukorra rahustamiseks.
Kuritegu on juba toime pandud: Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi. Kas vaba maailm liigub suhetes Venemaaga tagasi nii-öelda tavapäraste suhete juurde, kui Putin ei tungi Ukrainas edasi, ent ei anna ka Krimmi tagasi?
Rahvusvaheline kogukond pole tunnustanud Krimmi annekteerimist ja me ei hakka seda tunnustama. Rahvusvahelise õiguse seisukohast peame Krimmi endiselt Ukraina osaks, mis on Venemaa poolt okupeeritud. Vastus teie küsimusele sõltub vägagi palju tulevastest arengutest ja Venemaa käitumisest. Senikaua kuni Venemaa jätkab olukorra destabiliseerimist Ukrainas, jääb Venemaa rahvusvaheliselt isoleerituks. Kui Venemaa sekkub Ukrainas veelgi rohkem, on see ajaloolise tähendusega viga, mis viib Venemaa veelgi suurema isoleerimiseni. Mul pole vähimatki kahtlust, et sel juhul peab rahvusvaheline kogukond vastama ning see tähendab karmimaid majandussanktsioone.
Kas lääs on teinud möödunud pooleteise aastakümne jooksul Venemaaga suheldes strateegilisi vigu, sest pole Venemaa olemust mõistnud?
Oleme teinud seda, mida oleme saanud teha, et siduda Venemaa rahvusvahelise kogukonnaga konstruktiivsel moel. Enam kui kahekümne aasta vältel oleme püüdnud pakkuda Venemaale võimalusi, et luua Venemaaga konstruktiivsed suhted.
Näiteks 1997. aastal sõlmisime NATO-Venemaa põhiakti, millega lõime raamistiku poliitilisele ja praktilisele koostööle Venemaa ja NATO vahel. Viis aastat hiljem järgnes sellele NATO-Vene nõukogu loomine, et oleks võimalik dialoog, sealhulgas mõlema poole sõjaväelaste kontaktid. 2010. aasta tippkohtumisel otsustasime hakata arendama strateegilist partnerlust Venemaa ja NATO vahel.
Ma mõtlen, et oleme teinud kõiki õigeid asju, et Venemaad konstruktiivselt kaasata, aga nüüd oleme näinud, et Venemaa ei käitu nagu partner. Seepärast peame muutma oma käitumise sellele uuele olukorrale vastavaks, ja oleme seda ka juba teinud.
Kas te usute, et nüüd, kui president Putin on kõigile kuuldavalt äratuskella helistanud, hakkavad meie Euroopa liitlased kaitsele rohkem raha kulutama?
Äratuskell on tõesti kõlanud. Venemaa on näidanud, et me ei saa enam kindlad olla, et rahu ja turvalisus on Euroopas garanteeritud. Seepärast peame muutma viimaste aastate tendentsi, et kaitsekulutused on Euroopas vähenenud. Mõned Euroopa rahvad on kärpinud oma kaitse-eelarvet väga palju – kuni 40 protsenti. Samal ajal on Venemaa oma kaitsekulutusi 30 protsendi võrra kasvatanud. Selline areng ei saa jätkuda. Meie ei saa jätkata desarmeerimist sellal, kui venelased suurendavad relvastust ja ähvardavad oma naabreid. Seepärast õhutan ma eelkõige NATO riike Euroopas suurendama kaitsekulutusi. Siinkohal on Eesti hea eeskuju, sest Eesti on oma kaitsekulutusi suurendanud ja nüüdseks saavutanud kulutuste taseme kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Millal jõuame niikaugele, et kõik NATO liikmed kulutavad kaitsele vähemalt kaks protsenti oma SKTst?
Ma ei usu, et me seda väga varsti näeksime. Terve hulk Euroopa rahvaid maadleb endiselt oma eelarve- ja majandusprobleemidega, nad püüavad eelarvedefitsiiti vähendada. Ka see on tähtis, sest kui riigi majandus on nõrk, kui eelarvedefitsiit ja riigi võlg on liiga suur, siis on selle riigi ühiskond haavatavam. Otse öelduna: kui sa oled pankrotis, siis pole sul ka turvalisust. Seepärast on eelarvepoliitika samuti osa kaitsepoliitikast.
Samas, kaitse maksab. Ukraina olukord on näidanud, et turvalisuse puudumine maksab palju rohkem kui kaitsekulutuste tegemine. Seepärast tuleb lähematel aastatel kindlasti kaitsekulutusi suurendada.
Kas tulevad uued NATO plaanid Läänemere piirkonna ja Balti riikide kaitseks?
Me ei kommenteeri kunagi oma kaitseplaanide detaile, aga võin teile kinnitada, et meil on olemas kohased plaanid kõigi NATO liikmete, ka kolme Balti riigi kaitsmiseks. Nagu ma mõista andsin, vaatame praegu kaitseplaane üle. On võimalik, et neid on tarvis arendada ja luua uusi plaane, et kohaneda uue julgeolekuolukorraga, mille Venemaa illegaalne sõjaline tegevus on loonud.
Kuidas hindate võimalusi saada liitlastelt veelgi laialdasemat tuge, et ehitada üles Balti riikide kaitse?
Meie alliansis on väga tugev pühendumus kollektiivsele kaitsele. Oleme siiani näinud, et liitlased on valmis astuma tarvilikke samme, et kollektiivkaitset tugevdada, ja praegu kaalume, millised on järgmised sammud. See võib tähendada vägede paigutamist, ent praegu on pisut vara öelda, kuhu täpselt ja kuidas. Ma olen kindel, et kõik liitlased on valmis tegema kõike, mida vaja, ja jätkama nii kaua, kui tarvis.
Kas Gruusia saab NATO-liikmesuse tegevuskava (MAP) ja kas ka Ukraina saab selle?
Seda on pisut vara öelda. Kindlasti mäletate, et 2008. aastal NATO Bukaresti kohtumisel otsustasime, et Gruusia ja Ukraina saavad NATO liikmeks, kui nad seda soovivad ja vajalikud tingimused täidavad. Mis puutub Ukrainasse, siis nemad muutsid vahepeal oma poliitikat ja otsustasid järgida mitteliitumise poliitikat. Oleme seda otsust täielikult austanud. Meil on Ukrainaga NATO-Ukraina komisjonis hea partnerlus ja oleme otsustanud koostööd laiendada.
Gruusia uus valitsus on kinnitanud, et nad jätkavad püüdlusi NATOga liitumiseks. Praegu ei täida Gruusia veel kõiki tingimusi, et saada kutset NATOga liitumiseks. Gruusia on läbi teinud tubli arengu ning seda tuleb järgmisel tippkohtumisel esile tuua, aga pole veel päris selge, kuidas täpselt.
Mis te arvate, kas Rootsi ja Soome esitavad lähematel aastatel taotluse NATOga liituda?
Vastus on loomulikult, et see on nende otsustada ja NATO peasekretär ei hakka Rootsi ja Soome riigisisestesse debattidesse sekkuma, ent ma jälgin sealseid neid suure huviga. On selge, et Rootsi ja Soome tahavad lähedasi suhteid NATOga. Nad on väga aktiivsed partnerid ja panustavad NATO harjutustesse. Nad täidavad ka vajalikke tingimusi, et saada NATO liikmeks, kui nad nii otsustavad.
Kuidas mõjutavad Euroopas kasvavad pinged NATO suutlikkust pühendada tähelepanu Afganistanile? Millise riigi me maha jätame?
Meil on jõudu, et tegeleda samal ajal mitme kriisiga. Praegu on tähelepanu keskmes Ukraina, aga tegeleme pidevalt Afganistaniga. Jätame maha palju parema riigi, kui see oli 13 aastat tagasi. Afganistan pole enam terroristide turvapaik, kust saab korraldada terrorirünnakuid läänemaade vastu. Ses osas oleme eesmärgi saavutanud.
Vaatamata kõigile sealsetele probleemidele näeme palju tugevamat ühiskonda. Majandus on tugevam. Haridussüsteem on palju parem: kaheksa miljonit last käib koolis ja neist enam kui kolmandik on tüdrukud. Tervishoid on palju parem: oodatav eluiga on pikenenud, laste suremus vähenenud. Oleme ehitanud kümneid tuhandeid kilomeetreid teid. Te võite Afganistanis näha väga elavat ajakirjandust, mis on vajalik stabiilse demokraatia loomiseks, aga ka korruptsiooni ja narkokaubandusega võitlemiseks..