Tanel Talve: sada tühja küla

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanel Talve
Tanel Talve Foto: Toomas Tatar

Ilma toetuseta Eesti küla ellu ei jää, kirjutab Euroopa Parlamendi kandidaat Tanel Talve Postimehe arvamusportaalis.

Mis vaimustas Eestisse tulnud NATO sõdureid kõige enam – olid need meie kaitsekulutused või sõjaväeline väljaõpe? Vale! Neid vaimustas külakiik. Jah, seesama külakiik, mis paljudes Eesti 4438 külast veel alles on ja millele vähemasti pühade ajal hoog sisse lükatakse, mille manu platsile jaanituleks kogunetakse. Kui ikka on neid, kes kogunevad – enamikes Eesti külades elab paraku vähem kui sada inimest ning 102-s neist ei tõuse korstendest ühtki suitsu.

Hiljuti Tartus toimunud Maamessil ja «Maale elama» messil ringi kõndides valdasid mind kahetised tunded. Muidugi, nii mõneski maapiirkonnas käib elu täie hooga ja selleks, et uut verd külasse kutsuda, nähakse palju vaeva. Inimesed ei oota, et keegi teine nende eest midagi ära tuleb tegema, ise on nähtud palju vaeva ja messidel oli selgelt näha, et ka turundus hakkab lõpuks ometi tegudele järgi jõudma. Mis kõige toredam - noori inimesi oli palju, see annab lootust.

Kuid kas me pole selles tuhinas unustanud neid, kes vaatamata kõigele pole oma kodukohast lahkunud ja tänu kellele veel üldse on, kuhu kedagi kutsuda? Hääletasin Anija vallavolikogu liikmena koalitsioonilepingu poolt, kus on peamiseks eesmärgiks nelja aasta jooksul peatada inimeste väljavool vallast ja pöörata see tõusule. Ent veel enne kui kedagi meile elama kutsuda, tuleks olemasolevatel inimestel aidata edukamad olla. Usun, nii nagu ka külaliikumise Kodukant eestvedajad, et külaelu säilimiseks tuleb kindlasti toetada ka neid, kes praegu maal elavad.

Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist ja riigieelarvest makstud külaelu arendamise toetus, Eesti maaelu arengukava 2007-2013 meede, mille eesmärk on toetada maapiirkonna elukeskkonna ja kultuuripärandi säilitamist ning sotsiaalse infrastruktuuri arendamist, on Eesti külale hädavajalik. Maaülikooli uuringust selgub, et see täitis oma eesmärgi parandada maapiirkonna atraktiivsust ja elukvaliteeti. Toetust saanud projektid on otseselt mõjutanud vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavust ja suurendanud kohalike elanike omaalgatusvõimet, aga ka elavdanud maaelu arendavate projektide teket või teostamist. Mitmed seltsi- ja kultuurimajad, spordisaalid jäänuks muidu rahapuudusel ehitamata, kiigeplatsid korrastamata. 

Uues maaelu arengukavas plaanitakse senine toetus liita LEADERi toetusega ning kogusumma saab tõenäoliselt olema senisest väiksem. Praegusel perioodil oli külade arendamise investeeringutoetuseks ette nähtud 47,6 ja LEADERi jaoks 85,8 miljonit eurot. Järgmises arengukavas on LEADERi jaoks ette nähtud 93,6 miljonit eurot ja nii jääb paraku mõnigi tänuväärt algatus toetuseta. Ka endine põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder on välja öelnud, et järgmise programmiperioodi maaelu arengukavas kavandatavad eesmärgid ei ole saavutatavad, kui rahastus on ebaproportsionaalselt väike.

Ilma toetuseta, nii Euroopa kui Eesti poolt, too kiigeplatsiga küla ellu ei jää. Inimesi tuleb innustada koostööd tegema, kutsuda ühiste tegevuste kaudu ettevõtlikkusele. Aktiivsed külakogukonnad  ning nende loodud külamajad on ettevõtlusele hea alus. Eesti külalelu tulevik minu nägemust mööda ongi just väikeettevõtlus, pereettevõtted, omaalgatus. Erinevaid meetmeid appi võttes peaks riik seda igakülgselt toetama.

Me peame sellest surnud ringist välja murdma – maal peab olema inimesi, inimestel tööd ja igapäevaeluks vajalik toimiv taristu transpordi, meditsiini- ja haridusteenuste, kaubanduse ja vaba aja veetmise võimaluste näol. Muidu võib juhtuda nii, et NATO sõdur Guy Perez tahab küll kiikingut näha, kuid pole enam kedagi, kes talle seda näitaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles