Halliki Harro-Loit: ajakirjanduse kolm paradoksi inforeostuse tingimustes

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halliki Harro-Loit.
Halliki Harro-Loit. Foto: Sille Annuk

Ajakirjandus uudiste­tootjana on kaotanud monopoolse seisundi, aga kedagi pole üle võtmas võimude kontrollija rolli, kirjutab Tartu Ülikooli aja­kirjan­duse professor Halliki Harro-Loit. Täna on Eesti akadee­milise ajakirjan­dus­hariduse 60. aastapäev.

«Surma mõista, mitte armu anda» – kujutlegem, et see fraas koos sisu määrava komakohaga on 30-leheküljelise ettepanekute mustandi 28. leheküljel. Otsustajatele saadetakse dokument laiali kaks tundi enne koosoleku algust. Otsuse mustandi sõnasõnaliseks läbilugemiseks on vaja head funktsionaalse lugemise oskust ja motivatsiooni kõik muud tegevused kõrvale lükata ning süveneda, nii komakohta kui ka kujutletavatesse tagajärgedesse, mida otsus kaasa toob – kes sellise otsuse tagajärjel võidab, kes kaotab? Kujutlegem, et otsustuskogust ei pööranud komakohale keegi tähelepanu. Kui selgusid otsuse tagajärjed, asusid ajakirjanikud uurima, kuidas otsus nii, küsimusi tõstatamata läbi läks.

Dokumentidele juurdepääs polnud ei osalejatele ega ajakirjanikele probleemiks, aga kirjapandut oli palju. Kes pani koma valesse kohta? Mis eesmärgiga? Miks keegi tähendust muutvat komakohta ei avastanud? Kõige selle uurimine ja tegeliku loo kokkukirjutamine võtab aega ja nõuab spetsiifilisi oskusi.

Kujutlegem, et uurivat ajakirjandust pole ja «komakoha nihutajatel» ei ole isegi ohutunnet, et keegi võiks midagi avalikustada. Just infoküllasuse taha on parim varjuda ning peita otsuseid ja tegusid, mille maskeerimine on kellelegi kasulik.

Kas professionaalne ajakirjanike kogukond võiks olla see jõud, kes suudaks luua «pigem vähem, aga usaldusväärseid uudistevoogusid»?

Informatsioonist üleküllastunud demokraatlikes riikides räägitakse juba mõnda aega murelikult, mis saab professionaalse ajakirjanduse tulevikust – ajakirjandusliku sisu tootmist finantseerinud reklaam on mujale kolinud. Ajakirjandus uudistetootjana on kaotanud monopoolse seisundi, aga kedagi pole üle võtmas võimude kontrollija rolli. 21. sajandi alguses lootustandvad kodanikuajakirjandus ja blogid ei osutunud siiski jätkusuutlikeks valvekoeradeks. Puudub vastav majandusmudel ja mehhanismid, mis tagavad mitteprofessionaalsete infotootjate autonoomia.

Vähem räägitakse suurtes riikides aga sellest, et n-ö punasesse raamatusse ei pea kandma mitte ajakirjandust, vaid ajakirjanikke. Suurtes riikides ei ole inimressurss üldse nii kriitilise tähtsusega kui väikeses riigis.

Ajakirjanike käsitlemist kvalifitseeritud ekspertidena takistab aga iseäralikult seegi, et ajakirjanikuamet on olnud traditsiooniliselt n-ö vaba elukutse: ajakirjanikuks võib lihtsalt hakata, selleks pole vaja kvalifikatsioonitunnistust nagu advokaadi, arsti või inseneri elukutse puhul.

Viimased kaks sajandit on ajakirjaniku (reporteri) odav elukutse ja ajakirjanduse mõjukuse määr konfliktis olnud. Uudne on, et nüüd on uudisteturule tekkinud palju sisutootjaid (näiteks organisatsioonide kommunikatsiooniteenistused) ja uudiste ümberpakendajaid, kes jagavad uudiseid tasuta. Just jagavad, mitte ei tegele sellega, et suurest hulgast dokumentidest välja kaevata uudisväärtuslikud killud, neid võrrelda, kontrollida, kaaluda asjaosaliste huve ja lõpuks kogu faktoloogia kokku panna ladusaks jutuks.

Võib kirjeldada kolme paradoksi, mis viimase kümnendi arengut iseloomustavad. Esmalt: vaesuv ajakirjandus pigem tõmbab ligi odavat tööjõudu – sellise uudisajakirjanduse loomine aga, mida ühiskond vajab, nõuab kalleid tippeksperte, kelle infotöötlemisvõimekust oskavad hinnata ka teised ettevõtted peale ajakirjandusorganisatsioonide. Eesti ajakirjanike keskmised palgad olid head 1990. aastatel, praegu on need paremad Rumeeniast, kuid jäävad maha näiteks Hispaaniast, keskmine jääb 1000–1500 euro vahemikku.

Ajakirjanduse majandusteooria väidab, et ajakirjandus on atraktiivne eneseteostusvaldkond mõjukuse, mitmekesisuse, dünaamilisuse tõttu. Suurtel tööturgudel (nt Saksamaa, Hispaania, aga ka Rumeenia ja Bulgaaria) on seetõttu ajakirjandusorganisatsioonide uste taga järjekord – noored töötavad kuid ja aastaid väga väikese palga eest ja vahel ka praktikantidena tasuta. Eestis õnneks ei ole sellist tööjõu ülepakkumist. Õnneks, sest hea ajakirjaniku kasvamine on aeglane ja ressursimahukas protsess, kus on vaja nii head haridust, professionaalset haritust kui ka töökogemust. Rohke, odav ja vähekvalifitseeritud tööjõud võib tõrjuda aga hea hariduse ja töökogemusega ajakirjanikud mitteajakirjanduslikesse sektoritesse.

Teine paradoks on, et kunagi demokraatia jaoks kõrgelt väärtustatud informatsiooni mitmekesisus hakkab töötama demokraatia vastu. Klikipõhine massiivne uudistetootmine kasvatab informatsiooni prügimäge, kus on kõrvuti nii oluline kui ka ebaoluline informatsioon. On vaja aga motivatsiooni, taipu ja selekteerimisharjumust, et ühiskonnas toimuva mõistmiseks vajalik ja usaldusväärne informatsioon ära tunda. Kas professionaalne ajakirjanike kogukond võiks olla see jõud, kes suudaks luua «pigem vähem, aga usaldusväärseid uudistevoogusid»?

Kolmas paradoks puudutab informatsioonile juurdepääsu vabadust – väärtust, mis on kaheldamatult üks demokraatliku valitsemise aluseid. Samas, mida enam on infokeskkonnas kõnelejaid, seda keerulisem on otsustada, kelle huve avaldatu toetab.

Eestis on praegu umbes 900 professionaalset ajakirjanikku (Rootsis näiteks umbes 2000, seda loetakse keskmiseks meediaturuks), 1990. aastate keskel oli Eestis umbes 1500 ajakirjaniku töökohta. Kui sammhaaval hääbub kriitiline mass professionaalseid ajakirjanikke, siis juhtub halvim: märkamatult hääbub ka nn neljas võim. Nagu ökoloogiline reostuski, toimub info- ja uudistereostus pikkamööda, märkamatult.

Kui tundub, et meil on väike ja vaene kultuur, mis niikuinii majanduslikult ennast ära ei tasu, siis vaadakem Ida-Euroopasse ja me saame teada, kui halvasti võib demokraatlikul ühiskonnal minna ilma autonoomiat väärtustava ajakirjanduskultuurita, mida meie ühiskond enesestmõistetavaks peab. Võrdlevate ajakirjandusuuringute taustal tundub mulle küll, et meil on, mida kaotada. Politiseeritud või majandusvürstide mõjuväljas olev ajakirjandus, mida inimesed ei usalda ja mida tarbitaksegi vaid meelelahutusena, võib tunduda mõnele inimesele, kes ajakirjanikke kirunud on, mugava võimalusena, aga pikas perspektiivis on ühiskonnal väga vaja inimesi, kel on motivatsiooni, aega ja oskusi uurida, «kes nihutas koma».

Professionaalse kogukonna teadmuse jaoks on oluline, et 60 aastat tagasi pani Juhan Peegel eesti ajakirjandushariduse idanema Tartu Ülikooli. Mujal Nõukogude Liidus õpetati ajakirjandust parteikoolides. Kui 40 aastat akadeemilist ajakirjandusharidust aitas omal viisil tõkestada sovetiseerimist, siis on ehk lootust, et kui akadeemiline ajakirjandusharidus, praktiline ajakirjandus ja sotsiaalselt vastutustundlikud poliitikud seljad kokku panevad, säilib ajakirjanike professionaalne kogukond ka turumajanduslikes keeristes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles