William Boyd – 20. sajandi kirjanduslik kajastaja

Krista Kaer
, kirjastaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
William Boyd
William Boyd Foto: SCANPIX

«Inimesed on läbipaistmatud, inimesed on saladuslikud. Isegi sulle kõige lähedasemate inimeste puhul pääsed sa ainult minimaalselt ligi sellele, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Nii et kuhu siis pöörduda, kui sa tahad tõesti mõista, mida teised inimesed endast kujutavad, kuidas nad käituvad, mõtlevad ja tunnevad teatud olukordades? Parim paik selleks on romaan.»

Nii on arvanud romaanidest William Boyd, üks praeguse briti kirjanduse suurepärasemaid jutuvestjaid. Mõni kirjanik kirjutab terve elu ühtainsat romaani, mis on lihtsalt jagatud eri köidetesse, mõni aga viib lugeja iga uue raamatuga hoopis uude maailma. Boyd kuulub kindlasti viimast liiki autorite sekka. Ta alustas kirjutamist, kui oli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Oxfordis ning tema esikromaan «Tubli mees Aafrikas» («A Good Man in Africa», 1981) sai Whitbreadi esikromaani auhinna ja Somerset Maughami auhinna. Teema oli talle südamelähedane, sest ta on sündinud Ghanas ja kuni 22-aastaseks saamiseni pidas ta Lääne-Aafrikat oma koduks.

Aafrika on ühel või teisel moel ilmutanud end ka tema romaanides, kuigi teda on samal ajal nimetatud 20. sajandi kirjanduslikuks kajastajaks ning autoriks, kes kommenteerib irooniliselt seda, kuidas elu on esitatud mitte ainult kirjanduses, vaid ka kujutavas kunstis, filmis ja fotograafias. Ta on kirjutanud kõikvõimalikel teemadel: inimahvide uurimisest psühhoanalüüsini. See, mis teda aga alati on huvitanud, on inimene ja inimese käitumine ootamatus ning sageli talle võõras ja vaenulikus ümbruskonnas. Et ta ise kasvas Aafrikas, sai hariduse Šotimaal ja on ka hiljem ohtralt reisinud, laseb ta ka oma tegelastel kulgeda läbi ajastute ja eri keskkondade. Vahetu kogemus edasiandmiseks on Boyd sageli valinud päevikuvormi. Esmakordselt katsetas ta seda «Uutes pihtimustes» («New Confessions», 1987). Juba raamatu pealkirjas on viide Jean Jacques Rousseau «Pihtimustele» ning Boydi teose kangelasel filmirežissöör John James Toddil ongi Rousseau kinnismõtteks muutunud. Oma kogemused filmi, fotograafia ja ajakirjanduse alal paneb ta kirja päevikus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles