/nginx/o/2018/01/24/7510891t1hccaa.jpg)
«Inimesed on läbipaistmatud, inimesed on saladuslikud. Isegi sulle kõige lähedasemate inimeste puhul pääsed sa ainult minimaalselt ligi sellele, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Nii et kuhu siis pöörduda, kui sa tahad tõesti mõista, mida teised inimesed endast kujutavad, kuidas nad käituvad, mõtlevad ja tunnevad teatud olukordades? Parim paik selleks on romaan.»
Nii on arvanud romaanidest William Boyd, üks praeguse briti kirjanduse suurepärasemaid jutuvestjaid. Mõni kirjanik kirjutab terve elu ühtainsat romaani, mis on lihtsalt jagatud eri köidetesse, mõni aga viib lugeja iga uue raamatuga hoopis uude maailma. Boyd kuulub kindlasti viimast liiki autorite sekka. Ta alustas kirjutamist, kui oli inglise keele ja kirjanduse õppejõud Oxfordis ning tema esikromaan «Tubli mees Aafrikas» («A Good Man in Africa», 1981) sai Whitbreadi esikromaani auhinna ja Somerset Maughami auhinna. Teema oli talle südamelähedane, sest ta on sündinud Ghanas ja kuni 22-aastaseks saamiseni pidas ta Lääne-Aafrikat oma koduks.
Aafrika on ühel või teisel moel ilmutanud end ka tema romaanides, kuigi teda on samal ajal nimetatud 20. sajandi kirjanduslikuks kajastajaks ning autoriks, kes kommenteerib irooniliselt seda, kuidas elu on esitatud mitte ainult kirjanduses, vaid ka kujutavas kunstis, filmis ja fotograafias. Ta on kirjutanud kõikvõimalikel teemadel: inimahvide uurimisest psühhoanalüüsini. See, mis teda aga alati on huvitanud, on inimene ja inimese käitumine ootamatus ning sageli talle võõras ja vaenulikus ümbruskonnas. Et ta ise kasvas Aafrikas, sai hariduse Šotimaal ja on ka hiljem ohtralt reisinud, laseb ta ka oma tegelastel kulgeda läbi ajastute ja eri keskkondade. Vahetu kogemus edasiandmiseks on Boyd sageli valinud päevikuvormi. Esmakordselt katsetas ta seda «Uutes pihtimustes» («New Confessions», 1987). Juba raamatu pealkirjas on viide Jean Jacques Rousseau «Pihtimustele» ning Boydi teose kangelasel filmirežissöör John James Toddil ongi Rousseau kinnismõtteks muutunud. Oma kogemused filmi, fotograafia ja ajakirjanduse alal paneb ta kirja päevikus.
Omamoodi täiuseni viis Boyd päeviku kasutamise «Ühes inimsüdames». Selle romaani lugu algas juba enne selle ilmumist. 1998. aastal kirjutas Boyd raamatukese, mille nimi oli «Nat Tate: Ameerika kunstnik». Raamat rääkis üsna tundmatust, aga väga andekast kunstnikust, Jackson Pollocki ja kirjanik Frank O’Hara sõbrast, kes tegi alkoholi mõjul tekkinud masendusest enesetapu, olles enne hävitanud suurema osa oma teostest. Raamatus olid olemas ähmased fotod Tate’ist ja tema sõpradest. Tegelikult polnud niisugust kunstnikku kunagi olemas olnud, kuid Boyd tegi ise viis Nat Tate’i joonistust ning korraldas raamatu ilmumise puhul ühes New Yorgi galeriis õhtu, kus räägiti kunstniku panusest abstraktsesse ekspressionismi. Raamatu kaanel olid soovitused David Bowie’lt ja Gore Vidalilt. Väga paljud kunstikriitikud ja arvamusliidrid uskusid kogu seda hoolikalt loodud legendi, kuigi kinnitasid hiljem, et olid lihtsalt mänguga kaasa läinud.
Selles raamatukeses mainis Boyd, et teda oli Tate’i jälgedele juhtinud kirjanik ja kriitik Logan Mountstuart, kelle päevikuid ta parajasti toimetab. Peagi siis ilmusid ka need päevikud pealkirja all «Üks inimsüda». Logan Mountstuart alustab päevikupidamist koolipoisina ja lõpetab vahetult enne oma surma. Elu viib ta kokku paljude tuntud inimestega – Virginia Woolfiga, Ernest Hemingwayga, Pablo Picassoga ja teistega – ning teda on isegi nimetatud haritlaste Forrest Gumpiks. Logan eksib, eputab, kahetseb, õelutseb, aga jääb iseendale truuks ning paneb lugeja endale kogu hingest kaasa elama.
«Ühele inimsüdamele» järgnes Teise maailmasõja aegseid spioonimänge kajastav «Rahutu» («Restless», 2006) ning seejärel «Harilikud äikesetormid» («Ordinary Thunderstorms», 2009) milles Boyd näitab, kui habras võib olla inimese ettekujutus oma kohast ühiskonnas, ning ka seda, kuidas on võimalik tänapäeva suurlinnas jäljetult kaduda. Tema seni viimane romaan «Oodates päikesetõusu» («Waiting for Sunrise», 2012) algab 1913. aastal Viinis, kus on hakanud laineid lööma uus teadus – psühhoanalüüs.
Boyd on olnud mitme filmi stsenarist ning ka «Üks inimsüda» ja «Rahutu» on jõudnud teleekraanile tema enda stsenaariumi põhjal.
Praeguseks on Boyd kirjutanud uue James Bondi romaani «Soolo» ja oma esimese, üpriski hästi vastu võetud näidendi «Igatsus», mis põhineb kahel Tšehhovi lühijutul – «Minu elu» ja «Külaskäik sõprade juurde» – ning jõuab Eestis linnateatri lavale 24. mail.
Autor Tallinnas
William Boyd esineb kirjandusfestivali HeadRead raames
25. mail kell 16 Tallinnas Kirjanike Majas Harju 1.