Barbi Pilvre: sotsiaalmeedia, 
avalik ruum ja poliitika

Barbi Pilvre. Foto: Andres Haabu / Postimees

Barbi Pilvre kirjutab värskes Sirbis sotsiaalmeediast, avalikust ruumist ja poliitikast.

Tunnistan avalikult oma sõltuvust sotsiaalmeediast, vajadust jagada pidevalt tähelepanekuid, pilte, tegelda enesereklaami, eputamise ja kassipiltide jagamisega ning vaadata, mida mulle olulised tuttavad jagavad. Sotsiaalmeedia on kõnekas infoallikas uute tuttavate kohta. Vahel mõtlen, milles «keemia» seisneb: jah, sotsiaalmeedia võimaldab tulla ja minna, on diskreetne, nõuab vähe energiat ja erinevalt pärissuhtlusest jätab alati kontrollivõimaluse. Ta võib olla väga tõhus, kui on vaja kätte saada korraga tuhanded inimesed.

Sotsiaalmeediat pole mõtet üle fetišeerida, aga tuleb tunnistada, et suur osa suhtlusest on kolinud virtuaalruumi. Twitterit, Facebooki jms keskkondi võib põlata, kuid see on arvestav infovahetuse, teemapüstituse, ajaveetmise ja promo-, manipuleerimis- ja müügikeskkond. Vaadakem enda ümber koosolekul, loengus, bussis: inimesed on küll ühes ruumis, aga igaüks vaatab pingsalt oma ekraani. Käib vilgas suhtlus, aga mitte naabriga, kes istub kõrval. Suure tõenäosusega aetakse mingit asja Facebookis või mõnes muus keskkonnas.

Kuid Eestis kui infotehnoloogia tõotatud maal on sotsiaalmeedia kasutamise kultuur üsna lapsekingades. Meil on kommunikatsioonividinad, ent see, mis nendega toimub, pole enamasti kuigi progressiivne. Eestlaste nõrgavõitu suhtlusoskus näitab oma nägu ka sotsiaalmeedias, mis pole ime, sest nagu öeldud, põhiolemuselt on tegu n-ö füüsilise reaalsuse laienduse, mitte omaette maailmaga. Võimalik, et puudu on selge sõnastamise oskus, mistõttu on eelis kommunikatsiooniprofessionaalidel. Avalikkusena ei osata sotsiaalmeediat veel hinnata. Võrreldes sotsiaalmeedia ägedate diskussioonidega on artikkel paberlehes paljude jaoks avaliku tähelepanu saavutamise kõrgem dimensioon. Edu on saavutanud turundusmängud, kus lastakse oma kaupa laikida ja jagada ja seeläbi püsitakse pildil. Seevastu poliitikud (või kampaaniameistrid) kasutavad sotsiaalmeediat enamasti mehaaniliselt. Arvatakse, et kui panna üles erakonna logoga grupipilt valimistelgist või poliitiku Photoshopist läbi käinud valimispilt koos üleskutsega laikida, on edu tagatud. Praeguses europarlamendi debatis näeb sellist primitiivset lähenemist palju ja mõned autoriteetsed sotsiaalmeedia maitsekohtunikud (ajakirjanikud) on juba maininud, et on valimisperioodiks peitnud oma poliitikutest sõprade infovoo või eemaldanud sõbralistist.

Rahvusvahelisel poliitika ja meedia läbikasvamist käsitleval seminaril Londonis toodi sotsiaalmeedia osava kasutaja näitena Carl Bildt. Rootsi veteranpoliitik on omaks võtnud isegi selfie-kultuuri! Esineja näitas fotot, kus oli kujutatud ennast konverentsil pildistav Bildt koos hämmastunud Lõuna-Euroopa poliitikuga. Maailma tähelepanu oli saavutatud, lisaks flirt noortepärasuse ja uue tehnoloogiaga. Täistabamus! Bildt olevat ka osav sõpradevahelise ja tähtsa infovoo segaja, püüdes sellega ära hoida olukorda, kus ametlikust parteiinfost tüdinud sotsiaalmeediasõber kontakti kustutab. Iga hetk on võimalik, et poliitikult tuleb midagi huvitavat, peab olema valvel! Seevastu formaalse infovooga saab kontaktidest lahti üsna kiiresti. See on põhiline viga, mida teevad nii poliitikud kui ka kaubaturustajad.

Ida-Lääne ja Põhja-Lõuna teljel haigutab sotsiaalmeedia poliitikas kasutamise vahel sügav lõhe. Ei ole analüüsi, mille põhjal väita, kuhu Eesti sellel skaalal kuulub. Kas koos Ungari ja Poolaga sotsiaalmeediat vähe kasutavate kultuuride hulka või sotsiaalmeedias esirinnas Põhjamaade hulka? President on küll rahvusvahelist tähelepanu kogunud oma Twitteri-kasutusega ning on veel poliitikuid, kes järjekindlalt ennast Twitteris väljendavad. Twitter kui isiklik tasuta uudisteagentuur võiks ju olla iga poliitiku eneseväljenduskanal, kuid millegipärast ei ole. Miks? Kas ei ole midagi öelda?

Pärast mõningast elevust pärast sotsiaalmeedia tulekut ja väidet, et tegu on täiesti uue maailmaga, on meediateoreetikud ja ühiskonna mõtestajad rahunenud. Sotsiaalmeedia ruum on osa avalikkusest, kus toimuv tegevus ei ole omaette maailm, vaid tegelikkuse laiendus. Elame laiendatud reaalsuses, mida uus tehnoloogia meile võimaldab, ei midagi enamat. See pole alternatiivreaalsus. Oma identiteedist lahti ei saa – juhul kui esinetakse oma nime ja pildiga. Professor on professor ja minister minister, kui ta seda off-line’is on, ja seda tuleb postitusi tehes arvestada. Võib küll teha libakontosid ja esineda fiktiivse tegelasena.

Teoorias on hakatud rääkima avalikest ruumidest, kus elatakse oma paralleelset elu. Sotsiaalmeedia annab selliseks arenguks võimalusi. Habermasi mõistes ühe suure avalikkuse olemasolu, kus toimub kodanike arutelu neile oluliste küsimuste üle, on ideaal, kuid reaalsus on oluliselt kirjum. Võib pea liiva alla peita ja kramplikult vaid paberlehti ja teleuudiseid meediaks pidada, kuid siis juhtub, et peavoolumeedias ilmunud arvamuslugu on märganud vaid seda bibliografeeriv raamatukogutöötaja.

Sotsiaalmeedia ei tõrju kõrvale teisi meediakanaleid, sest püsib harjumus vaadata televiisorit ning raadio kuulamine on jäänud taustategevuseks kodustele askeldustele. Traditsiooniline meedia põimub üha enam läbi sotsiaalmeediaga, väljaanded või ajakirjanikud edastavad oma lugusid sotsiaalmeedias, kus need elavad oma elu edasi. Sotsiaalmeedia on ka üks võimalikest ajakirjanduse infoallikatest ja kontaktide saavutamise koht. Kuna sotsiaalmeedias tegutseb palju arvamusliidreid, siis neist kümne kättesaamine võib pikas perspektiivis olla sama kasulik kui tuhat oletatavat lehelugejat.

Uues meedias on traditsioonilisest meediast tuttavaid elemente, kuid uus meedia on isiklikum, operatiivsem, intensiivsem. Vahed sõnumiloojate ja -tarbijate vahelt on kadunud, sõnumitarbija on sageli ka sõnumilooja. Autoriteedid on kahtluse alla seatud. Kui traditsioonilises meedias on ajakirjanikul võim oma sõnumit segamatult tiražeerida, siis sotsiaalmeedias sekundeerib publik võrdväärse partnerina. Või vähemalt on tal see võimalus. Sotsiaalmeedia on ebaprofessionaalne, ent teisalt domineerivad uutes keskkondades sageli kommunikatsiooniprofessionaalid. Hundina lambanahas – enamasti tahtmatult – suunavad nad sotsiaalmeedia sisu, sest oskavad oma mõtteid õigesti ajastatult ja kiiresti sõnastada.

Facebookis kirjutasin kunagi (ja see sai palju «laike»): kui traditsiooniline meedia on formaatide tõttu keskendunud peamiselt sellele, kuidas inimesed surevad, kajastades õnnetusi ja sõdu, räägib sotsiaalmeedia sellest, kuidas inimesed elavad. Argielupiltide ja tunnete, reisimuljete ja tuliste rühmavaidluste kaudu. Uued ootamatud kooslused, diskussioonid seltskondades, kes üksteisega füüsiliselt pea kunagi kokku ei puutu – minister, üliõpilane, tippspetsialist ja grafomaan on sotsiaalmeedias sageli ühises vestlusringis. Facebookis võib laikida mõtteavaldust kelleltki, kellele tänaval ei julge teregi öelda.

Sotsiaalmeedia võlu on ennustamatuses, võrreldes konkreetsetes formaatides toimiva traditsioonilise meediaga, mille sisu võib ennustada. Sotsiaalmeedia on elus võimatuna tunduvate igapäevaste, ent inspireerivate väikeste vestluste toimumiskoht, selles on tema võlu.