Reedeses lehes vääratas kolleeg Jaan Olmaru sulg. Kirjutades vastavatud siirdemeditsiini keskusest, mainis ta sealseid ülivõimsaid DNA segmentaatoreid. Teadlastel on nüüd jälle tükk aega põhjust kurta, kui rumalad, laisad ja lohakad ajakirjanikud tegelikult on, kuna ei tea, mis on «sekvenaator».
Tobe viga, tõepoolest, mida ei märganud artiklit üle lugedes ka teadlane ise. Ent tasub küsida, kui paljud lugejad seda tajusid? Tegin katse, palusin oma füüsikadoktorantuuris õppival õel ning kõrgharidusega ja muidu laia silmaringiga isal artikli läbi lugeda ja püüda sellest üles leida üks viga. Kumbki neist ei osanud pakkuda, et «segmentimine» ei ole korrektne sõna. Vale sõna ei pannud häirekella kõlama ei Postimehe külje- ega keeletoimetajal. Olen veendunud, et see pole mitte märk nende harimatusest, vaid probleemist terminiga.
Erialasse sukeldunud spetsialistidel on kerge vääriti hinnata tavainimeste teadmisi enda valdkonna kohta. Kuigi teadlased võivad mõelda, et sekveneerimine kui laialdaselt kasutatud ja palju kajastatud meetod peaks nüüdseks kuuluma iga haritud inimese sõnavarasse, näitab see juhtum, et see pole nii.
Püüdeta muuta keelt mõistetavaks pole ühelgi spetsialistil õigust kurta, et neist saadakse valesti aru.
Üks põhjus peitub kindlasti sõnas endas. Kas keegi oskab esile tuua mõne hea põhjuse, miks ei saa me eesti keeles rääkida näiteks DNA järjestamisest või geenijärjestuse lugemisest, vaid peame kõnelema sekveneerimisest? Geeni ekspressioonist? Praimeritest ja markeritest?
Milleks peame kasutama võõrkeelest mugandatud terminit, mille tüvi ja kõla jätavad mõtte loori taha, selmet tulla välja mõne omakeelse mõistega, mis aitaks asja olemust hoomata ka juhul, kui inimene pole terminiga varem kokku puutunud?
Eestikeelsed molekulaarbioloogia sõnastikud kubisevad ingliskeelsetest terminitest, milles on eestistatud võõrtähed ja mõni vokaal pikaks venitatud. Arusaadav, terminite kattuvus muudab lihtsamaks tegutsemise rahvusvahelises teadusruumis. Ent samal ajal ehitab see teaduse ja avalikkuse vahele mõistmatuse müüri, mis ei tule kuidagi kasuks teaduse populariseerimise püüetele.
Omakeelne terminoloogia on avalikkusele ühe sammu võrra vastu astumine, et muuta teineteise mõistmine hõlpsamaks. Kas mõnetine segadus erialaringkondades uutele terminitele üleminekul kaalub üles selle, et avalikkuses mõnd teemat selgitades tuleb alati kulutada aega alusmõistete lahti rääkimisele, samas kui head omakeelsed vasted aitaksid asja olemust intuitiivsemalt tabada?
Kuigi keskendusin näites molekulaarbioloogiale, on sama häda paljudel teistel eluvaldkondadel, majandusest muusikani. Ehkki iga valdkond vajab spetsiifilist sõnavara, tuleks selle seas siiski tuvastada need mõisted, mille puhul laen või mugandus ei ole hädavajalik ja mille eestistamine aitaks parandada suhtlust ühiskonnaga.
Püüdeta muuta keelt mõistetavaks pole ühelgi spetsialistil õigust kurta, et neist saadakse valesti aru.