Sven Mikser: pardid enam ei lenda

Sven Mikser
, kaitseminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitseminister Sven Mikser
Kaitseminister Sven Mikser Foto: Toomas Huik / Postimees

Euro­parlamendi valimiste tulemusi analüüsi­takse neil päevil kõikide erakondade pea­korterites. Sotsiaal­demo­kraatide esimees Sven Mikser kirjutab, et õppida on kõigil parteidel  ja järeldused tuleb teha kiiresti, sest riigikogu valimiste kampaania algab kohe pärast suvepuhkust.

Kui vaadata neid kandidaate, kelle tulemus oodatule alla jäi, siis näis kehtivat üks universaalne reegel: ükski «peibutuspart» imetulemust ei teinud. Nagu sõber Rainer Vakra valimisjärgsel ööl tabavalt ütles: meeldib see meile või mitte, valija saab iga järgmise valimisega järjest teadlikumaks ja annab hääle sellele, kes ikka tõesti tahab minna sinna, kuhu kandideerib.  

Sotsiaaldemokraatidel läks mõneti nagu Oskar Lutsu «Kevade» avapeatükis: kui sotsid märtsis valitsuskõnelustel ministriportfellide jagamiseni jõudsid, olid europarlamendi kandidaadid erakonna sisevalimistele juba esitatud. Minul esimehena tuli kandideerimisest loobuda, teised vastsed ministrid pidid jääma nimekirja ning vastama alatasa korduvale küsimusele, kas nad tõesti kavatsevad värske ministritooli juba enne saja päeva möödumist eurosaadiku ameti vastu vahetada. Aus kinnitus, et valitsusvastutus on plaanis lõpuni kanda, viis hääli nii Padarilt, Palolt kui Ossinovskilt. Meie ministrite mõnetuhandesi hääletulemusi ei ole muidugi põhjust eriliselt häbeneda, kui vaadata kasvõi reformierakondlastest rahandus- ja kultuuriministri hoopis tagasihoidlikumaid resultaate. Ent esinumber Marju Lauristinile väärilise tagalatoetuse pakkumiseks jäid teise-kolmanda numbri tulemused tagasihoidlikuks.

Lauristin ise, kes mitmel varasemal riigikogu valimisel on kandideerinud ringkonnanimekirja ankruna kindla sõnumiga, et eelistab riigikokku minekule akadeemilist tööd, suutis Euroopa Parlamendi valimistel veenda valijat, et võtab seekordset väljakutset tõsiselt. See tõi selge võidu laulva revolutsiooni aegsete rahvajuhtide sümboolses duellis ja kolmanda tulemuse kõigi kandidaatide individuaalses pingereas Ansipi ja Tarandi selja taga.

Esmakordselt Eesti lähiajaloos töötas «pardijahi» sündroom sel korral ka Keskerakonna puhul. Minagi olen mitut puhku öelnud, et erinevalt teiste poliitikute toetajatest ei hooli Savisaare valijad sellest, kas nende iidol kavatseb valitavasse ametisse asuda või mitte ja et nende jaoks on mistahes valimised võimaluseks iidolile oma truudust demonstreerida. Seekord pidin neid sõnu sööma, sest Keskerakonna püsivalija eelistas Savisaarele kandidaate, kes tegid kampaaniat sooviga tõepoolest europarlamenti minna.

Et nii Yana Toom kui Mihhail Stalnuhhin suutsid edestada nimekirjas neist kõrgemal asunud ja juba Brüsseli-kohvri kokku pakkinud Jüri Ratast, oli muidugi selge indikatsioon sellest, kuhu on liikumas Keskerakonna toetusbaasi raskuskese. Lihtne ja absoluutne poliitiline tõde on aga see, et sinna, kuhu liiguvad valijad, peab üsna pea suunduma ka erakonna eliit ja poliitika. See tõsiasi sunnib Keskerakonna lähiaja arenguid huviga jälgima.

Lisaks ei saa unustada, et Edgar Savisaar on erakonnasisese konkurentsi suhtes olnud alati ülitundlik ja iga kõrs, mis pisut kõrgemaks kasvab, lõigatakse ses erakonnas armutult ära. Kas Toom ja Stalnuhhin on Savisaare kahanevat rammu arvestades juba liiga kõrgeks kasvanud? Kas kodukamaralt Brüsselisse siirdumine säästab Toomi Savisaare kiivuse eest? See selgub ilmselt õig­e pea.

Valimiste võitjad reformistid olid ainsad, kes suutsid valija mingil määral üle kavaldada. Ansipi peaministriametist lahkumise järel kandsid nad pausi kenasti välja, lasksid meedial pikaajalisele valitsusjuhile ülistuslaulud ära laulda ja andsid alles seejärel avalikkusele teada, et Ansip on jätkuvalt elus ja kandideerib koguni Euroo­pa Parlamenti. Ka argument, et volinikukohale asumine eeldabki eurovalimistel rahvalt saadud tugevat mandaati, töötas hästi. Oravapartei kuulsate poliittehnoloogide vahepeal kõikuma löönud maine sai tänu valimisedule kahtlemata turgutust.

Ometi kummitas «pardijahi» sündroom ka reformiste. Selle kinnituseks on üldiselt kõrgelt hinnatud rahandusministri ja kultuuriministri vähem kui seitsesada häält. Mõlemad olid enne valimisi teatanud, et kandideerivad vaid erakonna toetuseks ega soovi tegelikult europarlamenti minna. Pisukese erandi tegi valija vaid välisministrile, kelle jaoks oli europarlamendi puhul tegu selgelt «oma teemaga». Lisaks on Paet ka selgelt mõista andnud, et otsibki pärast pikka sisepoliitilist karjääri uut väljakutset välismaal.  

Reformistide hiilgavas valimistulemuses on ka üks tõsisem ohukoht. Kui uskuda, et Ansipi hääled olid Reformierakonna püsivalijate toetus oma lemmikerakonna esinumbrile, siis on kõik hästi. Ent kui eurovalimiste puhul oli tegu eelkõige persoonivalimistega ning Ansipi ja Kallase hääled ongi eelkõige üksnes Ansipi ja Kallase hääled, siis on oravaparteil põhjust murega kandidaatide tulemused üle vaadata. Nende ülejäänud üheksast kandidaadist ei küündinud mitte ükski neljakohalise häälesaagini.

Euroopa Komisjoni volinikuks pürgiv Ansip riigikogu valimistel ilmselt enam ei kandideeri, europarlamenti siirduvad Kallas ja Paet teevad seda paremal juhul peibutuspartidena. Selle tühimiku täitmine, mis jääb järele suurest kolmikust, kes kogusid peaaegu 95 protsenti kõigist eurovalimistel Reformierakonnale antud häältest, on noorele peaministrile ja erakonna kampaaniameistritele kõva pähkel.     

IRLi valimisnimekirja esinumber jäi konkurentidest kahvatumaks, ent seda suutis mõnevõrra kompenseerida nimekirja tipuosa võrdlemisi ühtlane esitus. Tänu hiljutisele valitsusest väljakukkumisele oli IRLi nimekirjas ilmseid peibutusparte teistest vähem. Samas tasub märkida, et ainus IRLi kandidaat, kes mokaotsast möönis, et töökoht europarlamendis ei ole tema esimene valik, oli Eerik-­Niiles Kross. Vaid sellest piisas, et kahandada tema mullusügisest häältesaaki paari tuhande võrra, ja seda olukorras, kus valimisringkonnaks oli Tallinna kesklinna asemel seekord kogu Eesti.

Kindlasti ei saa Euroopa Parlamendi valimiste põhjal teha ammendavaid järeldusi või kindlaid ennustusi järgmisel kevadel toimuvateks riigikogu valimisteks. Ent omad järeldused teevad kõik valimisteks valmistuvad erakonnad ning oma šansse hindavad kriitiliselt üle ka mitmed poliitikud. Parlamendivalimisteni on jäänud 277 päeva.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles