Võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper tõi tänasel 2013. aasta tegevusaruande tutvustamisel välja, et võrdõiguslikkuse küsimuste lahendamisel on suur puudus poliitilisest tahtest.
Võrdõigusvolinik heidab valitsusele ette pasiivsust
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
29. mai 2014, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrdõigusvolinik tõi välja, et Eestis on endiselt suurimaks probleemiks naiste ja meeste erinev positsioon. Seejuures ka suur palgalõhe, tööturu sooline jagunemine. Erinevused tööhõive tasemes on eriti silmatorkavad nende töötajate vahel, kes väikelaste vanemad või pereloomise eas. Samuti ei ole oluliselt paranenud naiste kaasatus kõige kõrgema taseme otsuste tegemise protsessidesse. Kõige rohkem diskrimineeritakse vähemusgruppidesse kuuluvaid naisi. Sepperi kinnitusel on võrdõiguslikkuse osas Eesti pigem mahajääjate seas.
Samas on soolise võrdõiguslikkuse seadus kehtinud juba kümme aastat. Selle seadusega tunnistas Eesti sugude võrdsust olulise eesmärgina.
«Meil on terve rida läbivaid teemasid ja eesmärke, mis peaksid Eesti riigi arengut ja valitsuse tööd juhtima. Näiteks on keskkonnakaitse kõrval sugude võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teema. Poliitikud pole mõistnud, mida see kohustus tähendab ja mis on poliitika kujundaja võimalused seda edasi arendada,» nentis Sepper, kelle sõnul on seetõttu võrdõiguslikkuse seadus rakendunud osaliselt ja puudulikult. «Peamine põhjus on seisnenud selles, poliitilist tahet on olnud vähe. Puudub pikem plaan, kuidas parandada vähemusgruppide seisundit,» nentis Sepper.
Näiteks on volinik heitnud ministeeriumidele ette võrdse kohtlemise probleeme, ent ministeeriumid ei ole väidetavalt nende etteheidetega midagi peale hakanud.
«Eesti on jõudnud arengus olukorda, kus meil küll olemas seadused, mis nõuavad naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning vähemuste võrdse kohtlemise põhimõtte silmas pidamist, kuid neid seadusi ei täideta piisavalt. Isegi avalik sektor ei näita eeskuju ei naiste ja meeste võrdsuse põhimõttega arvestamisel ega ka puuetega inimeste tööle värbamise osas,» ütles Mari-Liis Sepper, kes ootab valitsuselt selgemat seisukohavõttu, milliste ebavõrdsuse küsimustega esmajärjekorras tegeleda ja kuidas seda teha.
«Praegu ei ole isegi valdkondades, kus on aastaid hästi dokumenteeritud suured lõhed naiste ja meeste näitajates, sõnastatud eesmärki, kuidas soolist ebavõrdsust vähendada,» lisas Sepper.