Taavi Eelmaa: teater on nagu Twitter

«Solarise needuse» interjööris. «Teatri konkurent ei ole kunagi kino, teatri konkurent on turism,» räägib Eelmaa. Foto: Liis Treimann

Stanislaw Lemi «Solaris» on kultuslik ulmelugu kohtumisest tundmatuga. Ühe väga abstraktse tundmatuga. See tundmatu on planeeti nimega Solaris kattev plasmaookean, mida teadlased uurimise eesmärgil kiiritavad ja mis omakorda vastab sellisele käitumisele nii, et taastab allasurutud, traumaatilisi hetki inimese alateadvusest. «Solaris» on üks 20. sajandi teise poole tõhusamaid kultuuritekste, mis valatakse laupäeval Noblessneris esietenduva tüki «Solarise needus» kujul teatrivormi. Rääkisime sellest lavastuse dramaturgi ja näitleja Taavi Eelmaaga.

Kas see on ka kuidagi oluline, et mängite «Solarise needust» just mere ääres?

Kui, siis võib-olla spirituaalselt, ja mitte millegi muu pärast

Pidasite hiljuti Von Krahlis «Von Krahli akadeemia» raames ka «Solarise»-teemalist vestlusringi. Mitu vestlusringis osalenud inimest meenutas oma esimest kokkupuudet «Solarisega» kui midagi depressiivset. Miks te suvehelgusele sellise depressiivse varju heidate?

Võib-olla need, kes on lugenud raamatut või vaadanud filmi, pole siis kas korralikult lugenud või vaadanud. Pigem on see helge ja optimistlik, kuigi räägib sellest, millesse võib suhtuda segadusega, inimese kohtumisest sise- või väliskosmosest pärit tundmatuga, eelkõige siis iseendaga. Sellesse võib suhtuda depressiivselt, aga seda võib võtta ka kui õppetundi, mis teeb järgneva elu paremaks või vähemalt huvitavamaks.

Kumb sinu jaoks olulisem on – raamat või film –, kui nii saab küsida?

Saab ikka küsida. Raamatut ma lugesin palju hiljem ja Andrei Tarkovski väga hea film jäigi pikaks ajaks ainsaks kokkupuuteks. Hiljem lugesin raamatut ja nägin ka Steven Soderbergi Hollywoodi versiooni

George Clooneyga peaosas. Nüüd tagantjärele uuesti raamatut lugedes on raamat muutunud kõige olulisemaks, sellest ka soov seda dramatiseerida. Lemi raamat on nii mitmekesine, tõlgendusrohke ja peaaegu abstraktsioonini sügavale müütiliste kihtideni minev. Raamatu kõrval on nii Tarkovski kui Soderberg ikkagi tõlgendused ja loodetavasti on ka meie «Solarise needus» üks võimalikke tõlgendusi. Kui ei tõlgenda, siis pole ju põhjust dramatiseerida. (Naerab.)

Kui keeruline seda teatri väljendusvahenditega teha on?

Ikka on. Teatri väljendusvahendid ongi keerulised, mis on mingis mõttes õnn ja mingis mõttes õnnetus. Nad ei ole mitte selles suhtes keerulised, et oleks keeruline aru saada, aga neis on mingid piirangud – aja- ja kohapiirang, tähendusrikkuste piirang, tähendustasandite vahetamise teatav rangus. Mõnes mõttes on teater nagu Twitter, kus sa pead teatava tähemärkide arvuga saama teatava kompositsiooni tekitatud. Nupukas on see, kes neid piire enda kasuks osavalt ära kasutab. Teatri väljendusvahendid ongi keerukad, tõsiselt. Nii et teatri piiratusse ühe maailma ehitamine on ühelt poolt kohutavalt kurnav, teiselt poolt aga, kui selle jälle valmis saad, siis on rõõm suur.

Lavastaja Marianne Kõrver on hariduselt filmirežissöör. Kas see on mingit pidi ka eelis «Solarise» teatris tegemisel?

Iga õpetatus on eelis, ükskõik milline. Vahel tuleb kuidagi nii välja, et olles õppinud midagi muud ja sattudes siis tegutsema natuke teiste väljendusvahenditega alal, võib tulla isegi huvitavam tulemus, kuna kõik ei ole liiga selge. Hirmud on ehk mingis mõttes suuremad, samas ei ole võib-olla nende hirme, kes on näiteks õppinud teatrit ja õppinud endale ka stambid külge. See kõlab võib-olla sellise jutuna, mida ikka räägitakse, aga lihtsalt kokku võetuna: ei anna ta mingeid eeliseid, aga ei võta neid ära kah. (Naerab.)

«Solaris» on Marianne Kõrveri teine lavastus teatris. Eelmine oli mõne aasta tagune suurepärane «Madame Bovary». Sa oled mõlema lavastuse juures osaline olnud, nii et oled vast õige inimene iseloomustama teda kui lavastajat.

(Mõtleb pikalt.) Mingi teatav suurus on temas. Või nimetame seda mingisuguseks naiselikuks väärikuseks, mis on küll selline imelik mõiste, aga millegi sellisega ma tema tööd iseloomustaksin ja minule see tema töös meeldib. Romantilisus. Ja romantilisus selles mõttes, nagu mina romantismist aru saan. See ei ole niivõrd ilus kui pigem kannatusterohke. Mary Shelley Frankensteini koletis on romantismi nägu.

Vestlusõhtut Von Krahlis asjatundjate osalusel juba mainisin, samuti peeti Sõpruses filmiõhtut, kus näidati kahte «Solarise» filmiversiooni – Tarkovski ja Soderberghi oma. Mõtlesin korraks, et kas see ei ole mitte liigne suunamine, et vaatajad ikka asjast õigesti aru saaksid.

See raamat on nii suur oma sisult – ta liigub oma science-fiction’i vormis ikka vana testamendi ja isegi selle eelsesse aega. Mulle meeldib alati, kui teatrietendus ei ole lihtsalt teatrietendus või film lihtsalt film, vaid see on miski, mis leiab oma raskuskeskme endast väljaspool, näiteks publikus. Tervikuna võib mõelda ju nii, et teema on nii suur, et üks lavastus ei kata seda võib-olla ära. Võib-olla leiame siit ka ülbe mõtte lükata lavastus suurte nimede kõrvale, ilma et peaks kartma eksimist või allajäämist. Ka meie oleme siin seda tõlgendanud viisil, mis on ikkagi seisukoht jumala, maailma ja inimtunnetuse suhtes. See on seisukoht, millele me kirjutame siin kõik alla. Jumalale kiituseks ja inimesele rõõmuks või vastupidi, aga üks hea tõlgendus kulub ikka ära. (Naerab.)

Ulmekirjanik ja küberpungi žanri rajaja William Gibson on rääkinud, et ühel hetkel ei olnud ta raamatud enam ulme, nad ei püüdnud tekitada võimalikke tulevikumudeleid, vaid kirjeldasid maailma nii, nagu see oli. Maailm oli ise muutunud science-fiction’iks, väljamõeldiseks. Gibson rääkis ka, kuidas tema jaoks on näiteks moeajakirja Vogue ilutoodete reklaamid tohutult futuristlikud, tohutult science-fiction. Selle pika sissejuhatusega tahan ma tegelikult küsida, kas sulle meeldib elada aastal 2014, ulmes.

(Mõtleb.) Ega mul ei ole ju valikuvõimalust… Mingisuguseid nurinaid nagu on, aga üldiselt olen rahul. (Naerab.) Gibsoniga ma olen ka nõus. Sa näed ju seda seal, need on taarakastid. (Osutab läikivatest ja värvilistest, kilesse mähitud taarakastidest tehtud lavakujunduse osale.) Neist võib mõelda kui taarakastidest, aga ka kui kosmoselaevast. See on vaba valik ja see on tahte triumf. (Naerab.) Oluline on siinkohal ka see, et ma ütlen seda vabal tahtel, mitte vaimuhaigusest, et tegu on kosmoselaevaga, või siis samasuguse vaimuhaigusega ütleksin, et need on surmkindlalt taarakastid ja mitte midagi muud. Selles mõttes saan ma ka Gibsonist väga hästi aru, jah, me elame science-fiction’is.

Sa oled nüüd mõnda aega kirjutanud veebiväljaandes ZA/UM kaasaegse teatri aabitsat, kus räägid rohkem või vähem mõistukõneliselt sellest, mis sinu arvates teatris tähtis. Miks sa seda kirjutama hakkasid?

Et kätt soojas hoida ja tekitada endale enam-vähem selline distsipliin – kas just mitte ühtegi päeva reata, aga kindlasti mitte ühtegi nädalat reata. Tekitasin selle enesedistsipliini arendamiseks ja oma kirjutamisharjumuste süstemaatiliseks muutmiseks. Parim õppimine on ikka praktiline tegevus.

Vist esimeses tekstis mainisid sa, et romaanikunst on kõige kõrgem kunstivorm.

Mainisin. Austan seda, mida kardan, võib selle kohta täpsemalt öelda. Pean seda mehiseks ja raskeks asjaks ja tunnen selle ees teatavat aukartust.

On sul selle kirjutamise süstemaatiliseks muutmisega mingisugune plaan, näiteks kirjutada romaani?

Esialgu on plaan ainult süstemaatiliseks muutuda, harjuda ära sellega, et mitte ennast õudselt iga rea puhul kohe kiita ja mitte igast kirjatükist tohutut vaimustust tunda. Kui harva kirjutad, tundub endale iga asi kohe jube heana. Tahtsin selle kombe välja harjutada. (Naerab.)

Filmirežissöörid on, kes kujundlikumalt, kes vähem, rääkinud aeg-ajalt kino lõpust. Kirjanikud romaani lõpust. Kas sellist asja võiks ka ette kujutada nagu teatri lõpp või mingisugune teatri väljendusvahendite ammendumine?

Ma ei usu sellesse. Usun tsüklilisusesse, erinevad võimalused tulevad ja lähevad. Ega teater iseenesest ei kao mitte kunagi. Enne läheb elekter ära, siis võib-olla kaob ka teater. Aga ta ei kao ka siis, sest teatrit saab teha ka küünlavalgel või õigemini rituaali saab läbi viia ka küünlavalgel. Kino ei kao kuhugi, teater ei kao kuhugi. Me liigume kiiresti tagasi teatri algsesse maailma, kus ta oli šamanistlik rituaal. See rituaalimoment ei ole sealt kadunud kunagi, ikka on olulised kohalolu kogemus ja inimesed, kes peavad tulema sellesse kohta. Kinol on natuke teised eesmärgid. Teatri konkurent ei ole kunagi kino, teatri konkurent on turism, sest sa pead minema kuhugi, kus seda asja näha võid.

Teater on siis kunstidest kõige enam ühendatud sakraalsusega?

Minu jaoks küll. Ka pühal on mitu nägu nagu romantismil, mille puhul me oleme võib-olla pigem harjunud nägema seda sentimentaalset nägu. Kui mõtleme Byroni, Baudelaire’i või Edgar Allan Poe peale, kelle sentimentalism on pigem nagu halastus iseendale, et leida midagi elamisväärset või kaunist. Kui sa oled ikka sõltuvuses millestki, mida siin maailmas ei eksisteeri, siis see ei ole kerge tee. Samamoodi nagu yin’is on yang sees, on pühadusel pühaduse rüvetus sees, sest muidu ta ei oleks püha. Blasfeemia on see liivatera… (Hakkab mõttest öelda suuri sõnu ja kujundeid naerma.) Mul tulevad need targad sõnad ikka väga hästi välja… Nii – blasfeemia on see liivatera, mille ümber kujuneb pühaduse pärl.


«Solarise needus»

Lavastaja: Marianne Kõrver

Dramaturg: Taavi Eelmaa

Helilooja: Lauri-Dag Tüür

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Videokunstnik: Emer Värk

Valguskunstnik: Oliver Kulpsoo

Näitlejad: Mari Abel, Ivo Reinok, Tõnis Niinemets, Taavi Eelmaa, külalisena Andres Ots

Esietendus Noblessneri kvartalis jahtklubi II korrusel 7. juunil

Mängitakse ainult kümme korda