Hävituse ingel tegutseb

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Snaut (Tõnis Niinemets, taga) ja Kris Kelvin (Ivo Reinok) aktsioonis.
Snaut (Tõnis Niinemets, taga) ja Kris Kelvin (Ivo Reinok) aktsioonis. Foto: Mikk-Mait Kivi

Selleks et tulistada kaugele, peab kahuritoru olema suunatud üles, ütles kunagi kirjanik. Kujund on küll falliline, aga vist pädev. Marianne Kõrver tahab tulistada kaugele. Väikeseid mõtlejaid ja nende tegemisi on ka tore jälgida, aga sümpaatsem veel, kui keegi mõtleb suurelt.

Kellele Stanislaw Lemi raamatu, kellele Andrei Tarkovski filmi järgi on see lugu mõtleva plasmaookeaniga kaetud planeedi ja selle uurimismeeskonna vastastikusest mõjust. Tugeva kultuurilise jäljega miski, millega rindapistmiseks ei saa olla argade killast. Ja seda veel teatris.

Ulmet tehakse teatris vähe ja põhikohaga filmirežissööri Kõrveri eelmine töö teatris, samuti Von Krahlis mängitud «Madame Bovary», meeldis hästi, nii et see andis põhjust oodata ja loota.

Tehnojumalik

Paraku tuli natuke ka pettuda, mis ei ole mingis mõttes probleem, sest kunstis tulebki pettuda. Aga ikka. Kõrver oli läinud pigem filmiliku mõtlemise teed ja tegi asja tehnoloogiliselt nii esindusliku, kui oli parasjagu vast võimalik teha.

Raamat keskendub rohkem filosoofilistele mõtisklustele, Tarkovski film rohkem psühholoog Kris Kelvini suhtele oma ookeani alateadvusest kosmoselaeva reaalsusesse projitseeritud enesetapu sooritanud naisega.

«Solarise needuse» puhul tundus, et millelegi sellisel moel ei keskendutud. Niimoodi jäid karakterid natuke üheplaaniliseks ja lavastus tervikuna hõredaks. Võib-olla oli ka tempo vale, ehk võinuks see olla intensiivsem, kiirem ja efektirohkem, hollywoodlikum, või teine variant, et palju aeglasem, pikem, kulgevam, st tarkovskilikum.

Taavi Eelmaa teadlane Sartorius oli kõige tõhusam kuju lavastuses. Ma ei teagi, kas Sartoriuse või Eelmaa pärast, pigem ikkagi mõlema. Suurema osa ajast viibiski see Sartorius/Eelmaa tegelikult sirmi taga ja suhtles videoekraani kaudu.

Samasugusel viisil suhtles Eelmaa ka oma eelmises näitlejatöös, Sarah Kane’i «4.48 psühhoosis». Eelmaa lähenemine teatrile on muutunud tehnitsistlik-gnostitsistlikuks või lihtsamini väljendudes tehnojumalikuks.

Tehnojumalik on ka «Solaris», «Solarise needus» seda päriselt ei olnud, ka näitlejate pärast. Lubaksin endale väikese nalja ja ütleksin, et ehk siit ka needus. Mari Abel Kelvini surnud naisena oli selline, nagu ta olema peab, valgetes riietes, õrn ja eeterlik vaim. Paraku lavastus talle väga palju ruumi ei andnud.

Ivo Reinoki Kris Kelvin ja Tõnis Niinemetsa Snaut olid problemaatilisemad kujud ja seda ka näitlejatöö mõttes, sest karakteritena on õnneks kõik «Solarise» tegelased problemaatilised ja mitmeplaanilised. Seda paraku Reinoki ja Niinemetsa õnnetuseks, sest neil ei õnnestu komplekssust välja mängida.

Mis olnuks, kui…

Niinemetsal on koomilist talenti ja tema esitused ajavad sageli heas mõttes naerma. Siingi leidus selliseid momente, et ajas naerma. Samas tundub ta olevat natuke oma võttesse kinni jäänud. Reinoki Kelvin jättis aga pisut haleda mulje ja kui poleks varem teadnud, mida tema karakter elult saada tahab või ei taha, siis polekski aru saanud, mida see tegelaskuju seal tahab või mis ta seal ringi jalutab ja närviliselt tõmbleb ja on.

Nii et noored, võtke õppust! Tundus, et Taavi Eelmaa ei teinud rolli täie pingutusega ja tal olid crocs’id jalas, aga ta oli ikkagi kõvasti üle.

Lõpp hea, kõik hea, öeldakse vahel. Kõlab natuke spoiler’ina, aga pesumasinast tehtud planeedihävitusmasina performance oli üks lavastuse tipphetki. Mis oleks olnud, kui Marianne Kõrver oleks tegelikkuse hi-tech-esituse asemel läinud just sellist vaesema, tinglikuma ja ehk becketilikuma teatri teed, tekkis mõte.

«Solarise needus»

Lavastaja Marianne Kõrver. Dramaturg Taavi Eelmaa. Kunstnik Liisi Eelmaa. Helilooja Lauri-Dag Tüür. Videokunstnik Emer Värk.

Valguskunstnik Oliver Kulpsoo.

Von Krahli teatri esietendus 7. juunil Noblessneri jahtklubis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles