Töövõimereform tegeleb võimaluste loomisega, et rohkem inimesi tööd leiaks, kirjutab peaministri nõunik Maris Lauri. Loobuda muudatustest, kuna igale küsimusele pole ette vastust, oleks vastutustundetu eelkõige osalise töövõimekaoga inimeste suhtes, kes soovivad tööd teha.
Kui asjad lähevad kuumaks, on tihtipeale tark astuda samm tagasi ja mõelda selle üle, miks ühte või teist asja tehakse. Tundub, et tuleks uuesti meenutada, milleks on Eestile vaja töövõimereformi. Vajadus töövõimereformi järele ei tulene mitte sellest, et keegi tahab mingeid punkte teenida. Vajadus tuleb sellest, et pikka aega pole võimalik praeguse süsteemiga jätkata.
Väga palju on räägitud sellest, et Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. See tähendab paljude muude asjade kõrval seda, et ülalpeetavate hulk iga töötava inimese kohta kasvab. Ühiskonna vananemine viib selleni, et ülalpeetavate seas kasvab vanemaealiste arv ja osakaal. Kuigi pensionile jäädes on päris paljud inimesed suutnud koguda ka sääste, elatakse ikkagi rohkem iga kuu saadavast pensionist. Viimane on aga otseses sõltuvuses sellest, kui palju makse suudetakse maksta töötavate inimeste poolt (ja säästud sõltuvad sellest, palju on tööl käies teenitud ja kulutatud). Selleks et pensionär elaks olgu siis lähemas või kaugemas tulevikus paremini, tuleks luua olukord, et võimalikult paljud tööealised inimesed töötaksid. Muidugi on oluline, et nad teeniksid ka võimalikult suurt tasu.
See ei tähenda, et keegi sunniks kedagi töötama üle oma võimete. Aastatuhandeid on olnud ikka nii, et ühiskonna liikmed on osalenud ühiskonnas oma võimete kohaselt, ka tööd on tehtud oma võimete kohaselt. Võimetekohane töö on ühiskonna, aga veelgi enam inimeste endi huvides. See võimaldab suurendada tulu ja materiaalset heaolu, kuid veelgi olulisem on tihtipeale see, et töötades tunneb inimene ennast ühiskonna kasuliku osana, ta saab tegutseda ja suhelda. Niimoodi väheneb ka tunne, et võetakse kelleltki, ise midagi vastu andmata.
Eesti töövõimereformi otsene ajend – aga mitte põhjus – oli tõesti see, et töövõimetute arv on pidevalt ja väga palju kasvanud. Üks kiire kasvu põhjusi oli kindlasti ka majanduskriis, aga kasv oli kiire juba varemgi. Paljud töötuks jäänud inimesed hakkasid pärast töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise kaotust otsima teisi sissetulekuallikaid ning paljudele sai selleks töövõimetuspension. Inimlikult võib sellist käitumist mõista, seda enam, et väga erinevatel põhjustel ongi paljude Eesti elanike tervislik seisund kehvapoolne ja kehvema tervisega inimestel on olnud ja on praegugi keerulisem tööd leida.
Ligikaudu 47 protsenti töövõimetuspensionäridest töötas eelmisel aastal, paljud küll üksnes mõned kuud. Üks põhjusi, miks nad endale töö on leidnud, on see, et tööjõupuudus on sundinud järjest enamaid ettevõtteid vaatama ka nende arvates n-ö kehvema tööjõu poole. Nii kuidas tööjõupuudus süveneb – aga rahvastiku vähenemise ja vananemise juures on see protsess paratamatu –, kasvab ka praeguste mittetöötavate töövõimetuspensionäride ja teiste mittetöötavate, kuid tööst huvitatud inimeste võimalus tööd saada.
Kuid töö leidmine ei ole väga mitmel põhjusel eriti lihtne, kasvõi seetõttu, et töötada soovivate inimeste oskused ja võimalused ei lähe kokku sellega, mida tööandjad vajaksid. Kindlasti oleksid nii mõnedki vähenenud töövõimega inimesed valmis ja võimelised töötama parematel ja tasuvamatel töödel, kuid nad vajavad võib-olla täienduskoolitust või muud laadi tuge.
Seega võib öelda, et praegune olukord ei sobi inimestele, kes on osaliselt või täielikult töövõime kaotanud, kuid tahaksid töötada. Ei sobi see ka tööandjatele, kes tahaksid töötajaid palgata, kuid ei tihka seda teha (kartes näiteks kulu või tajudes oskuste nappust), ega ka maksumaksjale, kes peab maksudest ülal pidama järjest rohkem inimesi. Praegune süsteem pole ühiskonna jaoks hea ei lühikeses ega pikas perspektiivis, seega tuleks süsteemi muuta. Sellele on osutanud paljud uuringud – kasvõi Praxise tehtud «Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused» (2011) –, aga ka riigikontroll, OECD ja Euroopa Komisjon.
Kõige suurem küsimus, mis vajab lahendust reformi käigus, on see, kuidas saada inimesed tööle. See ei tähenda, et küsimus oleks inimeste tahtmatuses tööd teha, küsimus on ikka rohkem võimalustes tööd teha. Ja töövõimereform peakski just nende võimaluste loomisega tegelema.
Reform on ulatuslik ja puudutab väga mitmesuguseid meie praeguse elukorralduse tahke. Suurte muudatustega on aga nii, et väga paljudel inimestel tuleb muuta oma mõtlemist ja käitumist. Suuri muudatusi on ka keeruline pisidetailideni planeerida – inimkäitumine on lihtsalt päris suures osas ettearvamatu. Lihtsalt seetõttu reformist loobuda, et igale küsimusele ei ole veel vastust, on vastutustundetu nende inimeste suhtes, kes on kaotanud osa oma töövõimest, ent tahaksid töötada, ja ka nende suhtes, kes on töövõime täiesti kaotanud. Viimastele näeb reform ette praegusest suuremaid toetusi.
Mulle tundub, et suur osa praegusest vastuseisust töövõimereformile tuleb sellest, et väga paljud inimesed ei taha muuta oma käitumist, kardavad muutusi või ei suuda praegusest teisiti mõelda. Mõneti võib seda mõista, sest mõtlemises tuleb teha tõesti palju korrektiive.
Alustuseks on tehtud väike, aga tähelepanuväärne muudatus: enam ei räägita võimetusest, vaid hoopiski võimest. See võime võib olla ju isegi väike, kuid positiivsuse loomine on kõige olulisem samm edasiminekuks.
Tööandjate mõttemaailma muutmine on kindlasti üks keerulisemaid asju. See on võimalik, kuigi võib võtta aega. Ega kõik ettevõtjad ei teagi, et neil töötavad töövõimetuspensionärid – mis iseenesest alati positiivne pole, sest kui neil on vaja tavapärasest pisut teistsuguseid tingimusi, siis oma töövõime piiratust varjates nad seda ei saa ning halvemal juhul võib nende tervis veelgi halveneda.
Varjamise põhjuseks on tihtipeale eelarvamused. Ühiskonnas laialt levinud eelarvamuste hulka kuulub seegi, et tihtipeale arvatakse, et vähenenud töövõimega inimene on ratastoolis. Ei ole, isegi mitte enamasti!
Paljud tööandjad, kes on praegu palganud töövõimekaoga inimesi, teevad seda uuesti, sest nad on avastanud, et üks «kadu» on samas teine «kasu». Need inimesed on kohusetundlikud ja innukad ning kokkuvõttes kasulikumad kui nii mõnigi täiesti terve inimene. Lisaks veel juba praegu riigi antavad toetused, millest paljud ettevõtjad pole kuulnud.
Reformil on veel palju muid olulisi aspekte – enamik seotud sellega, kuidas soovijad tööle aidata ja sealjuures nende jaoks võimalikult paremale ja kasulikumale tööle. Kõigest ei ole lihtsalt võimalik korraga kirjutada. Kuid oluline on see, et kui reform jääb tegemata, siis on väga paljud praegu töötada soovivad osalise töövõimega inimesed sunnitud tööotsinguil üksinda võitlema.
Ka tööandjad jäävad ilma vajalikest töötajatest ning ühiskond ei kasuta oma liikmete tahet ja võimeid parimal viisil. Ja kindlasti kaotab Eesti rahas – esialgu ELi raha, aga tulevikus suuremast maksukoormast ja väiksemast tulust. Töövõimereform on hädavajalik Eesti pikaajaliseks arenguks – seda nii töövõimekaoga inimeste, tööandjate kui ka laiemalt kogu ühiskonna jaoks.