Pärast küüditamist polnud Eesti enam endine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kitseonni rahvas 1946. aasta juulis: ees paremalt 1. Jaan Ruusna, 2. Õnne Ibrus, 3. Virve Ibrus, 4. Taimi Raadik, 5. Maielis Raadik; taga paremalt 1. Eliisabeth Ruusna, 2. Leida Ibrus, 3. Vilhelmine Raadik, 4. Kalju Ruusna.
Kitseonni rahvas 1946. aasta juulis: ees paremalt 1. Jaan Ruusna, 2. Õnne Ibrus, 3. Virve Ibrus, 4. Taimi Raadik, 5. Maielis Raadik; taga paremalt 1. Eliisabeth Ruusna, 2. Leida Ibrus, 3. Vilhelmine Raadik, 4. Kalju Ruusna. Foto: rakogu

Kui Paide valla elanik Jaan Ruusna pärast 19 küüdiaastat kodumaale tagasi tuli, pettus ta kommunismi ehitavas Eestis sedavõrd, et pikalt mõtlemata ostis pileti ja sõitis Siberisse. Seekord omal soovil.

Kuigi enne 1941. aasta juuniküüditamist oli Jaan Ruusna kõigest viieaastane, olid talle mällu sööbinud Tartus asunud Jänese äri kirevad vaateaknad ja sildid, Rakvere linna uhked eramud, Vana-Antslas asunud vanaisa talu lainetavad viljapõllud, tehtud tööd ja toimetused.

«Ema koos minust kaks aastat vanema venna Kaljuga vabanes asumiselt 1959. aasta kevadel. Kibelesin samuti koju, kuid mul olid Novosibirski põllumajandusülikoolis õpingud pooleli. Nii tulin Eestisse alles 1960. aastal,» meenutab Ruusna. «Kuid algusest peale oli mulle siin kõik vastukarva. Alates sellest, kui Pihkvas, enne Eestisse jõudmist, sisenes vagunisse keegi noorem vene mees, kes hakkas suurel häälel rääkima sellest, mida kõike küll nemad on Eesti ülesehituse heaks teinud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles