Eesti juristid läksid ülikooli vastu lahingusse

Tartu Ülikool

FOTO: Sille Annuk

Mõned signaalid ja vihjed Tartust jõudsid koguni New Yorki. Aga Eesti Teaduste Akadeemia värske liige Lauri Mälksoo ei pööranud noile suurt tähelepanu. Õigemini, peegeldas need oma meeltest välja, nagu ta ütleb. Sest lõppeks oli Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Mälksoo tulnud New Yorki, et pühenduda seal kaheksa kuu kestel teadustööle. Ta kirjutas raamatut Venemaa ja rahvusvahelise õiguse teemal.

Aga selle nädala algul, kui Mälksoo oli juba rohkem kui kuu Eestis tagasi, juhtus see, millest kauased vihjed olid märku andnud. Tartu Ülikooli senati vastuvõetud uues ülikooli põhikirjas on senisest üheksast teaduskonnast moodustatud neli. Õigusteaduskonda, ühte neljast vanimast teaduskonnast, nende hulgas pole. «Asi läheb tõsiseks,» lausus Mälksoo lõppeva nädala keskel Postimehele.

Kogu Eesti küsimus

Ja läkski. Kibekiiresti koondasid Eesti juristid – alates Notarite Kojast ja lõpetades kõigi seniste justiitsministritega, enamik neist Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kasvandikud – oma read ning asusid koostama pöördumisi Tartu Ülikooli juhtkonnale, et see ikkagi iseseisva õigusteaduskonna alles jätaks.

Näiteks üleeile Eesti Advokatuuri 95. aastapäevale pühendatud kõnekoosolekul andsid 80 advokaati allkirja üleskutsele, et enne kui ülikooli nõukogu senati otsust kinnitama hakkab, kuulataks ära ka Eesti juristide seisukohad. «Kõik on tagajalgadel, sest keegi ei tea, mis toimuma hakkab,» ütleb advokatuuri aseesimees Hannes Vallikivi.

Juristid kinnitavad kui ühest suust, et Tartu Ülikooli kavatsus viia õigusteaduskond loodava suure sotsiaalteaduskonna alla on tabanud neid ootamatult ning muudatuse häid ja halbu külgi pole õigusala esindajatega koos läbi vaetud.

Riigikohtu esimees, Tartu Ülikooli erakorraline professor Priit Pikamäe tunnistab, et on ülikooli struktuurireformi plaanidest juba mõnda aega kuulnud, aga laiemat arutelu selle tagajärgede üle pole peetud. Sama ütleb Sten Luiga, ligi tuhandet advokaati koondava Eesti Advokatuuri esimees. Ta lausub õigusteaduskonna kaotamise plaani kohta: «See tuli äkki ja kiiresti, lõi meid kõiki pahviks.»

Tartu Ülikooli rektor, professor Volli Kalm, kes viibib Hollandis Gröningenis Euroopa vanimaid ülikoole ühendava Coimbra grupi aastakoosolekul, leidis seal siiski aega juristide muredele vastata. Ta kinnitab meilitsi, et ülikooli uue põhikirja koostamise kallal on vastav komisjon töötanud poolteist aastat ning kõik on olnud avalik, senatis ja ka õigusteaduskonnas mitu korda läbi arutatud. «Kui see tuleb õigusavalikkusele ootamatult, siis on midagi viltu ülikooli ja ülikooliväliste juristide omavahelises kommunikatsioonis,» nendib Kalm.

Enamasti ratsionaalsed ja kainelt kaalutlevad juristid ilmutavad õigusteaduskonna võimalikust kadumisest rääkides tundelisust.

Riigikogu õiguskomisjoni liige Valdo Randpere, kes lõpetas õigusteaduskonna 32 aastat tagasi kiitusega, hüüatab: «Püha müristus! Kui sa õigusteaduskonna ära kaotad, on see traditsioonide jalge alla tallamine. Niipalju võiks [TÜ juhtkonnal] väärikust olla, et ühe näpuliigutusega sellist asja kraavi ei visata. Ma tunnen end lausa solvununa.»

Tema kolleeg õiguskomisjonis Igor Gräzin (lõpetas Tartu Ülikooli 1975. aastal cum laude) lausub nii: «Likvideerida teaduskond, mis on asutatud aastal 1632, on enam-vähem sama, mis võtta Ermitaažist Katariina-aegne pokaal, hakata sellest õlut jooma ja pärast see puruks visata.»

Ent emotsionaalsed mõtte­avaldused ei tähenda, nagu puuduks juristidel mõistuslikud vastuargumendid. Eesti seadused panevad just Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale vastutuse selle eest, et Eesti riigis jaguks piisava ettevalmistusega piisaval arvul juriste. Juhul kui õigusteaduskond kaob, nendib selle dekaan, professor Jaan Ginter, on seadustega pandud vastutust raske kanda, sest otsustamine õppekavade, õppekorralduse ja õppejõudude üle läheb uue, suure sotsiaalteaduskonna kätte. Uue teaduskonna 25-liikmelises nõukogus saavad juristid vaid kolm-neli kohta.

Lisaks kehtestavad seadused, et õigusteaduskonna esindajad peavad kuuluma kohtuniku, prokuratuuri ja advokatuuri eksamikomisjoni. «Kui teaduskonda enam pole ...» jääb Ginteril lause pooleli, sest tuleb telefonikõne. «Jah, me mobiliseerime kogu vabariigi juristkonda,» kinnitab ta helistajale.

Juristid mõistagi möönavad, et ülikoolil on õigus otsustada, mismoodi oma akadeemilist struktuuri korraldada. Ent sõltumatu riik, nagu täheldab riigikohtu esimees Pikamäe, eeldab iseseisvat õigusharidust. «Seda enam,» lisab ta, «et õiguskord on alati autonoomne, ühe riigi põhine. Eesti õigust ei õpetata kusagil mujal maailmas, erinevalt näiteks füüsikast.» Nõndaviisi ei saa Pikamäe sõnul pidada õigusteaduskonna saatuse küsimust pelgalt ülikooli siseküsimuseks.

Rektor Kalm tõdeb, et vastuseisu muudatustele kohtab paratamatult alati, aga spekulatsioonid õigushariduse lõpust Tartu Ülikoolis on lihtsalt pahatahtlikud. «Muudatuste eesmärk ei ole ju iseseisvuse kaotamine, vaid sotsiaalteaduste valdkonna arengu tugevdamine,» lisab ta.

Löök koostöövaimule

Senise üheksa teaduskonna asemele nelja suure teaduskonna loomise mõte on tihendada eri valdkondade koostööd. Professor Mälksoo peab seda iseenesest kiiduväärseks, aga meetodid teadusharude vahel sünergia saavutamiseks ei tohi olla vägivaldsed. «Kui õigusteadlaste enamik tahab, et neil oleks oma teaduskond, aga see neilt ära võetakse, siis see on kaudses mõttes vägivald,» selgitab ta.

Ka dekaan Ginter sedastab, et uues teaduskonnas saab sünergiat loota vaid siis, kui sinna koonduvad üksused liituvad vabatahtlikult. Aga ta ennustab, et ressursi jagamisel – olgu selleks raha või professuuride jaotamine – tekiks uues teaduskonnas paratamatult jagelemist, mis hakkaks koostöövaimu häirima.

Juhul kui ülikooli nõukogu ülehomme uue, nelja teaduskonnaga põhikirja kinnitab, saab Ginteri andmeil Eestist ainus riik Euroopas, kus ei leidu ühtegi õigusteaduskonda. Ja see, et Eestis, kui kasutada kõrghariduse rahvusvahelist, ingliskeelset kõnepruuki, pole siis enam Faculty of Law’d või Law School’i, teeb samuti paljusid juriste murelikuks.

«Välismaailmaga suhtlemisel peab kindlasti arvestama ka maine ja reputatsiooniga: iseseisev teaduskond ja instituut ei ole selles kontekstis võrreldavad,» märgib professor Julia Laffranque, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik.

Gräzin, kel on 34 aastat õigusõppejõu staaži kolme riigi neljas ülikoolis, tõdeb: «Igasugused õigusakadeemiad ja inimõiguste instituudid närivad küüsi, et nad ei saa kunagi öelda, et nad on Law School.» Ta nimetab iseseisva õigusteaduskonna kaotamist sigaduseks ja jumalateotuseks.

Rektor Kalm nendib, et puhkenud diskussioonis räägivad juristid liiga palju nimest ja vormist ning vähe õigusõppe sisust ja tasemest. «Tuntus ja respekt saavutatakse sisu ja koostööga, mitte nime kaudu,» väidab ta. «See kehtib ka juristide kohta – rahvusvahelisel kõrgharidusmaastikul on nimest olulisem õigusõpetuse sisuline tase.»

Selle kohta esitab Kalm küsimuse: «Mind huvitaks näiteks väga, mida meie õigusavalikkus arvab õigusteaduskonna praeguste õppekavade ülesehitusest ja sisust ning ka teaduskonna struktuurist, kus on era-, avaliku ning riigi- ja rahvusvahelise õiguse instituudid. Kas need on tänapäeval, kus pea igat õigustloovat akti peab suhestama enam kui 170 000-leheküljelise Euroopa Liidu õigusloomega, üldse enam asjakohased?»

Seadusemehe manitsus

Pole kahtlust, et Tartu Ülikooli juhtkonna ja Eesti juristide vastasseis on läinud teravaks. Dekaan Ginter ütleb, et kui ülikoolis kaob õigusteaduskond, võib juhtuda, et tuleb otsida seni seadustega õigusteaduskonnale pandud funktsioonide täitmiseks teisi organisatsioonilisi vorme. Kui küsida, mida see kantseliit tähendab, vastab ta, et ju tuleb hakata juriste ette valmistama kuskil mujal kui Tartu Ülikoolis. «See teema on päris palju juba üleval,» kinnitab ta.

Rektor Kalm vastab hoiatusele nii: «Eks sel on väljapressimise maik juures, aga võtan seda juristide kampaania osana.»

Riigikogulane Gräzin omakorda tuletab meelde, et ülikooliseadus on riigikogu tehtud ja kui vaja, teeb riigikogu selle ka ümber – sest riigikogu kõigis fraktsioonides leidub piisavalt õigusteaduskonna kasvandikke. «Ülikool peab aru saama, et ülikool ei ole saapavabrik,» manitseb Gräzin, «vaid on rahvuslik väärtus, ja kõik, mis ülikoolis toimub, on seotud eesti rahvuse ja kultuuriga – ja selle eest vastutab riigikogu. Ja kui me näeme, et midagi läheb meie arvates eesti rahvuse ja kultuuri kui terviku huvide vastu, annab see meile kohustuse seda kaitsta.» Ta avaldab siiski lootust, et nii kaugele ei pea minema ja et terve mõistus võidab.

Rektor Kalm pakub välja, et sõltumata ülikooli nõukogu ülehomsest otsusest kutsub ta kokku õigusvaldkonna ühenduste ümarlaua, et juristid saaksid aidata oma ettepanekutega ülikoolil õigushariduse kvaliteeti parandada.

Tagasi üles