Led Zeppelin – needsamad vanad deemonid

Led Zeppelin Foto: SCANPIX

Ansambli Led Zeppelin esimene, teine ja kolmas album on äsja koos lisadega ilmunud ja ma isiklikult pole neist veel ära väsida jõudnud. Kuid siin ja praegu, selle artikli piires, huvitab mind pigem kontekst kui tekst.

Led Zeppelini tulek oli populaarses muusikas murrang ja veelahe, võiks ka öelda, et mitmeti probleemne. Kõige toimunu eelduseks olid radikaalsed muutused kogu 1960. aastate lõpu popmuusikatööstuses. Põhimõtteliselt tunnistasid need struktuurid enesele järgmist – jah, uus põlvkond noori muusikuid, kes ennast rokiks nimetab, teeb kõike «valesti», rikub kõiki professionaalse muusikategemise reegleid, ilmutab soovimatut poliitilist ja kultuurilist disrespekti, kuid... see toimib ja see müüb ja me peame seda ära kasutama. Nad loovutasid ajutiselt initsiatiivi ja tegid õigesti.

  1967. aasta Monterey popfestival oli üks murdekoht, biitlite edu loomulikult teine ning sama hästi kui üleöö enneolematult tüsedaks kasvanud lepingute tõttu kerkis esile see rikka ja kõikvõimsa rokkstaari tüüp, mis arenes järgmistel kümnenditel välja kuni paroodia piirile. Led Zeppelin oli üks sellise äkilise metamorfoosi tulemus. Atlantic oli seni olnud mustanahaliste poppi vahendav plaadifirma, nüüd täiendati oma huvisid n-ö progressiivsesse suunda. Led Zeppeliniga sõlmitud leping andis bändile tohutu ja mõneti isegi seletamatu loomingulise vabaduse, vastu loodeti nende tõusu nišimuusikast 1970. aastate roki eliiti.