Jääb vaid igatsus

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1944, Eesti korpuse orkester Leningradis. Raimond (Märt Avandi) on palunud Niina (Harriet Toompere) tantsule.
1944, Eesti korpuse orkester Leningradis. Raimond (Märt Avandi) on palunud Niina (Harriet Toompere) tantsule. Foto: Siim Vahur

Mida saab kinnistähe kohta öelda peale selle, et ta on kinnistäht? Raimond Valgre on säranud eesti (pop)kultuuris nüüd juba läbi mitme inimpõlve. Temast on kirjutatud raamatuid, vändatud dokumentaalfilme ja üks mängufilm (Mati Põldre «Need vanad armastuskirjad»). Tema lugu on lavastatud teatris (Juhan Saare «Valge tee kutse»). Inimene ja tema looming on saanud legendiks, millele osutab seekordsele lavastusele Nietzschelt laenatud motogi: «Ainult üksikud sünnivad peale surma».

Üks näidendi autoritest, Liis Aedmaa tunnistabki Eesti Draamateatri ajalehes, et materjali kogumisel ja selle läbitöötamisel polnud võimalik leida enam midagi niisugust, mis kõigutaks juba kujunenud pilti Valgrest, milles segunevad mälestused, faktid ja väljamõeldised.

Uue lavateose puhul said tähtsaks kaks asja: esiteks püüd mõista toonaste inimeste valikuid, ja teiseks jälgida ning elada kaasa niisuguse laulu otsingule, mis jääb. See on ka lavastuse põhikujund.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles