Postimees võrdles inimeste olme edenemist alates 2000. aastast ja statistikaameti andmed olid rõõmustavad. Eestis on 2012. aasta seisuga veel vaid 5,5 protsenti selliseid leibkondi, kes käivad vett kaevult toomas (2000. aastal 11,3 protsenti).
Täna Postimehes: tädi Maali loobub kopsikust ja pangest veevärgi kasuks
16. juuni 2014, 20:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peldik asub ainsa kehakergendusasutusena õues keskmiselt 3,5 protsendil leibkondadest ehk siis ühest kapist leiba söövatest inimestest (2000. aastal 7,4%). Leibkond võib olla nii üksi elav pensionär või seitsmelapseline pere.
Kui 2000. aastal oli vannitoa või duširuumi kasutamise võimalus ligi 73 protsendil leibkondadest, siis tunamullu juba rohkem kui 87 protsendil.
Oma osa inimeste hügieenitingimuste paranemisest andis ka riigi ja omavalisuste rahastatud hajaasustuse veeprogramm, mille käigus rajati muuhulgas üle 2000 uue salv- ja puurkaevu.
Tartumaal Koosa külas elaval Milvi ja Ülo Mahlal oli külma veega kraan majas juba oma 15 aastat, aga nelja-viie aasta eest tõi poeg minia majja ja läks tõsisemaks ehitamiseks. Soetati elektriboiler ja hüdrofoorpump, rajati korralik kanalisatsioon ning ehitati suurde sahvrisse duširuum ja WC. Riigiabi Mahlad ei kasutanud. Vana hea peldik on ikka õue peal alles, nagu paljudel sellistel taludel.
Milvi Mahla (65) jutu järgi on siiski ka Koosa kandis endiselt mõned majapidamised, kus pole majas veevärki. «Nooremad ei taha enam muidugi kaevust vett vedada, nemad soovivad mugavusi,» lausus ta. «Eks meie elu läks ka poole mugavamaks – varem pidi ikka ise sooja vett tegema.»
Misso ettevõtja ja vallavoliniku Tiit Niilo sõnul on valla maalevärbamise programm olnud seni edukas, 12-13 peret pidas talve kenasti vastu, kool on päästetud ja Niilogi Nopri Meierei sai viis töötajat. Enamasti saavad need pered endale Misso vallas elamise, kus pole veevärki. «Kui inimestel on väiksed lapsed, siis ei tule pikaajaline elu veevärgita majas kõne alla,» lausus Niilo. «On aja küsimus, mitme kuu jooksul suudetakse see investeering ära teha. Paraku pole meile kolinud inimestel erilist abi ka hajaasustuse programmist, sest määruse kohaselt võetakse toetuse andmisel arvesse, kas inimene elas ka eelmisel aastal samas kohas. Ei ole reaalne, et noor pere suudaks elada aasta aega vee ja kanalisatsioonita,» lisas Niilo.
Suhtena inimeste sissetulekusse on veevärgi rajamine muutunud Niilo kinnitusel võrreldes läinud kümnendi algusega oluliselt odavamaks. Odavad hüdrofoorpumbad on taskukohased ka kesisema rahakotiga inimestele, plasttorude paigaldamine aga piisavalt mugav, et lahtise peaga perepea saaks sellega ise hakkama. Niilo pakub, et kanalisatsiooni ja lihtsama torustike süsteemi saab valmis kuni 3000 euroga, mis tähendab, et võimalikud on ka palju odavamad lahendused.
Pikemalt loe Postimehe paberlehest!