Viimase kümne aastaga on sakslastest saanud lõbusalt hullavad jalgpallifännid.
Saksamaad haaras jalgpallipalavik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul lähevad närvid läbi, kui ma kohe praegu teele ei asu. Väga napiks kisub asi. Räägime parem homme,» teatab kolleeg Tobias Freudenthal mööda kontorit ringi tormates juba poolteist tundi enne Saksamaa ja Portugali mängu algust. Tema sihtpunkt – üks Saksamaa sadadest tuhandetest n-ö õlleaedadest (Biergarten – saksa k, Eesti mõistes välikohvikud) – asub viie minuti jalutuskäigu kaugusel.
Fännide parv
Pool tundi hiljem teele asudes saan aru, miks oli töökaaslane nõnda närvis: õlleaiad on kõik puupüsti täis. Suuremates kohtades on järjekorrad sissepääsuks sada meetrit pikad, väiksemad pubid on juba ammu puupüsti täis.
Igal endast lugupidaval pubil ja restoranil on lameekraaniga telekad ja videoprojektorid üle linna kokku tassitud: populaarsemate baaride juures on ekraane vähemalt kolm ja fännide parv on laienenud juba sõiduteele. Mööduda üritavaid autosid ignoreeritakse julmalt – mäng on olulisem!
Public viewing – just selle ingliskeelse väljendiga kirjeldavad sakslased oma viimaste aastate lemmikmassiüritusi, kus tullakse kokku koos telekat vaatama. Suurimad kogunemiskohad on niinimetatud fännimiilid (Fanmeile – saksa k), kus oluliste mängude ajal koguneb ligi miljon pealtvaatajat ning suurem osa neist on vastavalt kostümeeritud ja grimeeritud.
Rahvuslik uhkus
Hulluvad fännid on nüüdseks ehk kujunenud jalgpalli MMi lahutamatuks osaks, kuid veel kümne aasta eest oli see sakslastele täiesti võõras. Alles 2006. aastal, kui Saksamaa oli MMi peakorraldaja, tekkis sakslastel üle väga pika aja taas kord võimalus oma rahvusuhkust välja elada. Varem oli see tabu. Praegugi leidub palju neid, kes kaasmaalaste lipulehvitamisest suurt lugu ei pea. Otse ei taheta sellest tihtilugu rääkida, kuid leidub ka erandeid.
Kui küsida, miks sakslased massidena jalgpallipalavikku langevad, ütleb järjekorras seisev jalgpallifänn Tim Golletz veendunult: «MM on üks väheseid hetki, kus Saksamaal saab patriootlik olla. Kõik tunnevad ju ajalugu... Patriotismiga on sakslastel keeruline suhestuda.»
Nüüdseks on aga jalgpalli MMi ajal Saksamaa lipuvärvide näitamine muutunud lausa kohustuslikuks – juba enne MMi algust ilmusid rõdudele esimesed lipud ja õhupallid ning autode küljepeeglid kaunistati lipuvärvides kattega. Saksamaa avamänguks on aga julgelt pooled Kölni elanikud hankinud endale vähemalt ühe Saksa lipuvärvides aksessuaari.
Valik on seejuures kirju: rahvusmeeskonna särgid, näomaalingud, kõrvarõngad, mütsid, kaabud, jänesekõrvad, kunstripsmed, patsikummid, kleidid või, erakordselt populaarne, keebina ümber kaela seotud lipp.
Turundusvanker
Kui sakslased langesid lõplikult palaviku küüsi alles üleeile, siis kogu linnapilt ja meediaruum küllastus lipuvärvidest juba kuu aja eest. Saksa meeskond on rakendatud võimsa turundusmasina ette – väga vähe on ettevõtteid, kes MMi hullusest kasu lõigata ei püüa.
Taas näib nimekiri lõputu: lisaks toidule ja riietele ei pääse mustpunakuldsest enam isegi sisustuspoodides, rääkimata kõikvõimalikest eripakkumistest kõigis kaubanduskettides ning autopoodides. Nii võib endale isegi lipuvärvides lampe soetada: seejuures on valik eri disainide vahel lausa hämmastav.
Kudusin kleidi
Jalgpallipalavik hakkas sakslaste põue hiilima umbes nädal enne MMi algust. Ettevõtetes alustati oma ennustusvõistlustega ning vaikselt hakati plaani pidama, et ükski muu üritus ometigi põnevamate mängudega ei kattuks.
Omaette ettevalmistusega alustas ka ettevõtja ja kudumissõber Linda Dannenberg: noor naine valmistas endale rahvusvärvides kleidi, ning ta polnud kaugeltki ainuke.
«Naistel on üldiselt väga raske MMi puhul midagi ilusat selga leida,» selgitab Linda. Kuna tema ettevõte Meisterclass tegeleb käsitööprojektidega, tuli otsus lihtsalt.
Lipuvärvide kandmist ei tasu jalgpallipalavikus sakslaste arvates halvustada. MM on eelkõige lõbus vaheldus argipäevale ning meenutab paljude meelest Kölni karnevali, ainult et värvikood on MMi puhul ette antud.
Juhtub harva
«MMi puhul on oluline see, et üritus ühendab inimesi, toob nad kokku,» sõnab naine.
Umbes sama vastusega esinevad veel viis sakslast. Tundub, et tegu on poliitiliselt korrektse versiooniga – kõik ei taha ehk tundlikku patriootilisuse teemat puudutada.
«MMi puhul on 90 protsenti sinu sõpradest-tuttavatest sama meeskonna poolt ja seda juhtub äärmiselt harva – vaid iga nelja aasta tagant,» leiab aga jalgpallisõber Matthias Lübcken. «Aga just see on tore, et saab koos tähistada ja kõik rõõmustavad korraga. Pidutsetakse koos. See on super!»
Kuigi Matthias on tulihingeline Saksa meeskonna toetaja, on MM tema arvates nauditav ka siis, kui Saksamaa medalikohale ei jõuaks.
Sama meelt on teisedki. «Ma pole eriline jalgpallifänn, aga kuna nii palju inimesi koos jalgpalli vaatab ja kaasa elab – see on lihtsalt väga kaasahaarav,» tunnistab näomaalingutega Kathrin, kes oma perekonnanime avaldama ei soostu. «Jalgpallipalavik on igal juhul nakkav.» Oma hääle lubab nooruke fänn kindlasti ära karjuda.
Vägevad emotsioonid
Ja karjumiseks on sakslastel põhjust juba Portugaliga peetava mängu 12. mänguminutil. Olenevalt interneti ja videoprojektori ühenduse kvaliteedist kaigub juubeldavate fännide hääl lainetena läbi terve linnaosa.
Emotsioonide tajumiseks ei pea seejuures olema rahvasummas, piisab sellest, kui ühel rahulikul kõrvaltänaval aken lahti jätta. Väravat pole kellelgi võimalik maha magada!
«See oli megalõbus! Esimese värava puhul sai ikka karjutud, juubeldatud ja isegi üks õlledušš võetud. Tõsine meeste möirgamine ikka. Kolmanda värava korral me enam nõnda ei hullunud. Pärast mängu jätkasime aga tänavapidustustega,» kirjeldab Tobias Freudenthal järgmisel hommikul ning jätkab ennustusega: «Saksamaa jõuab igal juhul finaali, kuid siis läheb napiks – pakun, et penaltite peale Brasiilia vastu, aga võib-olla isegi Belgia vastu.»