Kauaoodatud kiri äratab vana unistaja

Vana unistaja (Andres Tabun, paremal), noor unistaja (Martin Mill) ja Nastenka (Adeele Sepp) paigutuvad kolmnurksetesse kujundlikesse mi­sanstseenidesse, kaasates leidlikult mängu Õisu mõisahoone tagatreppe. Foto: Jaanus Laagriküll

Ugala teatri suvelavastuses «Valged ööd» annavad tooni eluterve huumor ja mänguline leppimine üksildusega, mitte aga melanhoolne valulemine.

Õisu mõisa häärberi korrashoituse ja laokilolu suursugune tasakaal ning suhtesüsteeme mänguliselt korrastav Inglise pargi maastik on suveteatrile omaselt lummav keskkond, ehkki tegelikult on Fjodor Dostojevski «Valged ööd» ju linnajutustus, üksildase unistaja pihtimus inimtühjas Peterburis, kust kõik on suvitama sõitnud. Dramatiseerija-lavastaja Leino Rei sõidutab ka vana unistaja (Andres Tabun) suvitama. Vaikses maamõisas saabub talle aastaid oodatud armastuskiri ja heiastub noorpõlve lõpetamata linnaromansi ere mälestus.

Linna- ja maaüksildus on siiski mõnevõrra erinevad: linnas on hüljatustunne palju teravam, sest ühiselu on linna loomupära, maal on üksi olla loomulik ja kosutavgi. Tegevuspaiga muutmisega kaasnevas meeleolunihkes avaldub Rei lavastajahoiak: äärmusliku valulemise ja närvilise neuroosi teadlik vältimine, leevendav eneseiroonia, heatahtlik naer enda ja elu üle, rõõmsameelne leppimine saatuse ja staatusega.