Elupõline pangajuht Vahur Kraft (53) võib ju olla Eesti rahandusmaailmast taandunud, kuid tema vari mitte. Viimastel nädalatel avaldatud kahe VEB fondi raporti ühtekokku ligi 600 lehekülge läbib nõelapistena üks ja seesama järeldus: Krafti juhitud riigipank reetis 1993. aastal kreeditoride huve kaitsmata jättes osa oma töökohustustest ja tegi ühele ettevõtjale kingituse. Vaata, kuidas tahad, iga traagelniit viib tagasi Eesti Panga kitsasse juhtkonda.
Algus oli ilus. Otse Tartu Ülikooli majandusteaduskonnast Eesti verinoorde pangandusse sukeldunud Kraft vallutas aastate vältel hulga olulisi finantsametikohti, kuni võttis 1995. aastal poliitikasse siirdunud Kallaselt terveks kümnendiks üle Eesti Panga presidendi tooli.
Asjaosalised meenutavad, et oma kinnisuse tõttu sai Kraft kiiresti hüüdnime Vahakuju. Panka juhtis ta raudse haardega, peaaegu autokraatlikult. Vastuvaidlejaid seal ei kohanud.
Aja jooksul kujunes temast positiivses mõttes snoob, kes armastab kalleid kingi ja häid ülikondi, kes õhtusele õllelauale eelistab teatrit või ooperit ning peab isiklikku kunstikogu. Hiljem Nordea panga Eesti haru juhtides jõudis tema kultuurilembus ka ühiskonda, kui pank toetas laialdaselt sporti, filme ja kontserte.
Küsimusi VEB fondiga toimunu kohta hakati esitama juba 1990ndatel, aga kui asjad hapuks kiskusid, leidis Kraft alati tulemüüriks parimad advokaadid ja PR-firmad. Nii võttiski Luksemburgi aukonsul Kraft 2004. aastal riigikogu ees südamerahuga väita: «Informatsiooni on olnud piisavalt ja mingisuguseid summade kantimisi ei ole olnud.»
Rahu saabus üheksaks aastaks, kuni Eesti Pank leidis mullu arhiivipõhjast Krafti allkirjaga 32,3 miljoni dollari saatust puudutava valeandmetega kirja. Uue uurimise algatasid riigikogu ja riigikontroll.
Asja absurdsust näitab seegi, et kui mullu uurimiskomisjoni kinniste uste taha kutsutud Kraft taas keerutas ja kehva mälu kurtis, kaotasid mitmed komisjoni liikmed enesevalitsuse ja võtsid kasutusele kõrgemad detsibellid. Haavatud ja näost punane Kraft pidi kaamerate välkudes taanduma. Taas appivõetud advokaadibüroo toel esitas ta komisjonile kaks dokumenti, mis osutusid võltsinguteks.
Tagantjärele ajab võltstõend asjaosalisi muigama: Krafti toodud paberid ei mahtunud ka parima tahtmise korral üldskeemi ja olid piltlikult öeldes erinevatest paberitest kontoriliimiga kokku pandud. Prokuratuur algatas dokumentide uurimise, Kraft taandus Nordea panga juhi kohalt ja kadus avalikkusest.
See lõhestas ka teda varem ümbritsenud inimesed. Ühtede kinnitusel on Kraft tänini üks ausamaid ja otsekohesemaid inimesi, kes poleks suutnud petuskeemi välja mõelda. Teised aga ei välista, et Kraftiga võidi manipuleerida või anda talle käske kõrgemalt. Kraft ise väidab, et toonased otsused sepistasid Põhja-Eesti Panga juhid koos Aleksandr Mattiga ja tema vaid allkirjastas dokumente. Valeandmetega kirja võis tema sõnul aga koostada riigipanga asepresident Enn Teimann, nõunik Urmas Kaju, assistent või sekretär.
Kuigi VEB fondi uurimiskomisjon kuulas üle ligi 50 inimest, oma eesmärki nad ei saavutanud: motiivi ja süüdlast ei õnnestunud välja selgitada. Jäljed lõpevad Eesti Panga ukse taga ja riigipank ning Põhja-Eesti Panga endine juhtkond näitavad näpuga üksteisele.
Krafti olukorda see aga ei kergenda, sest kogu uurimine valgustas piinlikult läbi tema vassimistaktika. Isegi kui 32 miljoni dollari kiri Eesti rahanduse seisukohalt tühiseks lugeda, jääb siiski fakt, et Krafti juhitud Eesti Pank ei täitnud riigikogu pandud ülesannet seista kõigi VEB fondi kreeditoride raha tagasisaamise eest. Usaldusväärsus on panga jaoks kõik ja üks pangajuht nii ei käitu.
Helistan Kraftile mitmel päeval järjest. Kutsub, ei vasta. Sirvin vanu artikleid ja üks tema aastatetagune lause jääb kummitama: «Kui saabub aeg avalikeks kommentaarideks, siis seda ka teen.» Ehk nüüd?