Gena, papagoid ja flamingod vanadest rehvidest

Irina Tokareva
, vene toimetuse reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ühe tavalise Kohtla-Järve kahekorruselise maja siseõu on naabrite seas tuntud armsate ja omapäraste aia­skulptuuride poolest, mille kõrval ümberkaudsete majade elanikud armastavad käia pilte tegemas.

Kogu see ilu ei läinud korteriühistule sentigi maksma, kuid see-eest on selle nimel näinud palju vaeva korteriühistu Järveküla tee 54 esimees Maria Vesselova, korteriühistu juhatuse liige Farid Rahhimov ja viimase abikaasa Galina. Nad näitavad oma aeda uhkusega: sirelid ja kellukesed on küll peaaegu ära õitsenud, kuid nautida saab pojengide ja iiriste ilu, seejärel jõuab kätte ka rooside aeg.

Kuid vaid viis aastat tagasi polnud hoovis ei lillepeenraid, kiviktaimlaid ega mugavaid pinke. «Rohi oli rinnuni, ma niitsin seda vikatiga,» meenutab Farid. «Mis teha – naine ütles, et teda on ära tüüdanud, et aknast näeb umbrohupadrikut. Ja kahju oli ka meie pensionäridest ja lastest, kellel polnud kuskil jalutamas käia.»

Aknalaudadest istepingid

Maria ja Galina tegid lillepeenrad, mõtlesid välja, kuhu mida kasvama panna, korjasid tuttavatelt istikuid. Farid, kes on ametilt linna kommunaalameti ekskavaatorijuht ja ka muidu kuldsete kätega mees, pani esimese asjana õue püsti kiige ja ehitas liivakasti.

Kui linnapargis algas remont, lubati korteriühistul võtta sealt mõned vanad pingid. Meister tegi need korda, asendades seejuures mädanenud lauad ... aknalaudadega! Naabrid vahetasid just parajasti aknaid ja tahtsid aknalauad ära visata, kuid lõpuks said neist hoopis suurepärased istmed.

«Me alustasime sellest, et tahtsime oma siseõue lihtsalt korda teha, kuid seejärel, kui see meie silme all üha kenamaks muutus, andsime asjale kogu oma hinge,» räägib Maria.

Naine on ametilt meditsiinitöötaja, korteriühistu esimees sai temast kaheksa aastat tagasi. «Toona elasin läbi tõelise šoki: majal on võlad, katus laseb läbi ja ka torusid oleks pidanud ammu vahetama, kuid mul pole mitte mingisugust kogemust. Kuid asi tuli käsile võtta. Mind aitas ühistu kogenud raamatupidaja, Farid andis nõu ehitusküsimustes ja ma ise õppisin palju korteriühistu esimeeste kursustel Tallinnas.»

Lõpuks õnnestus maja täiesti korda saada ning seejärel saabus ka õue kord. «Nüüd on jäänud veel üks unistus  – teha korda maja fassaad. Siis poleks see mitte lihtsalt maja, vaid tõeline silmailu. Kuid selle jaoks ei leia kuidagi raha,» ütleb Galina kahjutundega.

Aasta tagasi tegi Farid oma esimese aiaskulptuuri: rehvist ketaslõikuriga välja lõigatud luige, mis on valgeks värvitud tavalise akrüülvärviga. Seejärel võtsid puude otsas kohad sisse kirevad papagoid, roosa flamingo hakkas kaunistama dekoratiivse veekoguga peenart. Meistri sõnul on meeldiv, et nüüd ei tule nende õuele mitte ainult omad, vaid ka ümberkaudsete majade elanikud: kes lastega jalutama, kes aiaskulptuuridega pilti tegema, kes niisama juttu puhuma.

Uudistajad on teretulnud

«Meil pole selle vastu sugugi midagi, kui meie õu valmistab inimestele rõõmu – las tulevad,» ütleb Maria. «Eramaa sildid riputasime oma territooriumile vaid selleks, et eemale peletada pätte. Siis, kui me alles hakkasime oma õue ilusaks tegema, tuli vahel ette, et teismelised viskasid siin prahti maha või korjasid lilli, kuid hiljem see õnneks lõppes.»

Kust ammutab Farid ideid? «Vahel ma näen kuskil midagi huvitavat, vahel mõtlen ise välja. Peamine on kujutada ette, mida sa teha tahad. Kuidas seda teha, selgub juba iseenesest.»

Faridi viimane töö on Potsataja ja krokodill Gena. «Pargis võeti maha vanu puid ja mul tekkis ootamatult mõte. Ma palusin töölistel saagida mulle mõned puupakud, näitasin, mis kujuga need olema peaks – nende tööriistadega ei võtnud see kuigi palju aega. Pärast, kui olin puupakkudest kokku pannud mõlemad kujud, otsustasin teha krokodillile kõhu ja saba rehvijääkidest.»

Terve õhtu andsid Maria, Galina ja Farid multifilmitegelastele viimast lihvi, mõeldes juurde muudkui uusi detaile. Rahhimovite väike lapselaps, kes elab koos oma vanematega samas majas, ei saanud akna juurest kuidagi ära. «Ligi kaks tundi vaatas, mida vanaema ja vanaisa teevad, ega saanud silmi ära. Nii pole lapsel multikaidki vaja,» naeratab Galina.

«Kõige tähtsam on mitte karta proovida midagi uut: olgu selleks siis kapitaalremont korteriühistus, lillepeenar õues või autorehvist luik. Mõni asi ei õnnestu, mingis asjad eksid, kuid kui eesmärk on püstitatud ja on ka tahtmine, tuleb varem või hiljem ka tulemus,» arvab Farid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles