Tartu on Lõuna-Eesti viimane kants, kus annaks väljarändestsenaariumi pidurdamiseks midagi ette võtta. Ülikoolilinnas jagub selleks ideid, kuid investeeringuteks napib raha ajal, mil on tarvis suures mahus investeerida taristusse, et tehnoloogiate abil mastaabiefekti saavutavale ettevõtlusele jalad alla saada.
Paraku on rahandusministeerium kohalikel omavalitsustel arendustegevuse hapniku kinni keeranud. Oleme absurdses olukorras: niigi väga väikse sündimusega Tartu linnas on ikka 1000 last lasteaiajärjekorras. Linnavalitsus on sunnitud lasteaedade ehitamist edasi lükkama, sest raha investeeringuteks lihtsalt pole. Tartu linn on kärpinud kõikjalt, kus võimalik. Üle 85 protsenti linna eelarvest kulubki riiklikul tasandil seadusega määratud kohustuste täitmiseks. Linnavalitus on muutunud jõuetuks ministeeriumide käpikuks, nagu olid omavalitsused nõukogude ajal. Seejuures on Tartu tulubaas võrreldes väiksemate omavalitsustega veel üsna eeskujulik.
Probleemid algasid 2009. aasta kriisi ajal, kui rahandusministri otsusega võttis keskvalitsus ära suure osa linnale laekunud aktsiisimaksust ja tulumaksust, ning kriisieelsele tasemele pole keskvalitsus seda tagasi tõstnud.
Investeerimisvõimalused on niivõrd kärbitud, et linn on võimeline oma põhikohustusi (lasteaiakohad) täitma vaid euroraha eest! See on häbiväärne. Nüüd, mil oleme uue euroraha perioodi lävel, on tõsine oht, et enamikul omavalitsustest pole võimalik isegi seda raha taotleda, sest valitsuse kehtestatud laenukoormuse limiit on ammugi kõigil täis. Samal ajal taristu laguneb.
Eesti «lõunaosariikide» omavalitsuste olukord on niivõrd kriitiline, et lisaks tulubaasi suurendamisele on tarvis ka korralikku investeeringute ja tööstuspoliitika kava, mis tõmbaks Lõuna-Eestis käima tehnoloogiamahuka tootmise ning ühes sellega looks eeldused kõrgepalgaliste töökohtade tekkeks ja teenussektori arenguks. Ei piisa enam iduettevõtluse arengukavadest. Need on vahvad ja noortele inspireerivad, aga nende panus uute kõrgepalgaliste töökohtade loomisse on väike. Tarvis on mahukaid investeeringuid tööstusettevõtetesse, rahvusvahelistele ettevõtetele atraktiivsete investorpakkumiste tegemist ning riigil tuleb kohalikke ettevõtjaid toetada tõsiste kaasinvesteeringutega ja sobivate laenuvõimalustega, mida erapangad ei paku. Selleks et omavalitsused oleksid võimelised kohapeal arengut koordineerima, tuleb värvata pädevaid ametnikke, mis praeguste vahenditega on sama hästi kui võimatu.
Kust raha võtta? Esiteks tuleb kiiremas korras tõsta omavalitsustele pandud laenupiirangu piiri. Teiseks, valitsusel on viimane aega üle vaadata tulu ümberjagamise loogika riigis. Kui vaadata rahvusliku kogutoodangu jagunemist ettevõtete tulu ja palkade vahel, siis on Eesti Euroopas kõige transiidi-, allhanke- ja reekspordisõbralikum riik. Vaid pool SKTst makstakse Eestis palkadeks. Kuid need on tegevused, mille osakaal meie majanduses peab vähenema, kui tahame hästi elada.
