Tartu Kõrgema Kunstikooli disaini suuna lõpetas tänavuses lennus 25 inimest. Erialad ulatusid tekstiili-, naha- ja mööblikunstist meedia ja reklaamini.
Praktilise meele kool
26. juuni 2014, 11:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma pole möödunud aastatel kooli lõputöid peensuseni jälginud, olen nendega kursis vaid üldjoontes. Seekord aga avaldas mulle sügavat muljet tööde teemapüstituse laiahaardelisus, tootearendustest ja kollektsioonidest rohkete väljatöötatud graafiliste identiteetideni ja veebirakendusteni.
Tartu Kõrgem Kunstikool on kunstiharidust andev rakenduskõrgkool, mis paistab silma väga kaine suunitlusega, pakkudes potentsiaalse tööandja jaoks loovalt ja praktiliselt mõtlevaid oskuslikke ja küpseid tegijaid.
Tänapäevale omaselt olid mitmed lõpetajad loonud juba oma ettevõtte ja kaubamärgi (Dotti, Dève), tegid koostööd selgelt toimivas suhtes konkreetse tugeva tellijaga (Elisa, Balbiino, Stålhästen) või alles alustanud ettevõttega (vinnutatud liha tootja, hobiõllepruulija, nahadisainer, moebränd).
Oma osa on siin kindlasti tänapäeva tudengite eripäral – ollakse töötav või juba teist eriala omandav õppija –, kuid ka õppe praktilisel suunitlusel, mis sunnib rakendama oma teadmisi päriselus. Nii ongi mitmel lõpetajal tagataskus juba päris korralik töökogemus. Nagu ütles kaitsmiste ajal «lava taga» üks õppejõud: «Ma pean ju olema kindel, et nad saavad tööd.»
Töid oli meeldivalt erineva suunitlusega. Näha võis konkreetsete ülesannete praktilisi lahendusi: väga professionaalselt läbitöötatud jalgrattakottide kollektsioon Stålhästenile Anneli Altonilt, visuaalse identiteedi kujundamine noortele kolleegidele – Catherine Karult Kristel Suigussaarele, Liis Todeskilt NOJI-le.
Samuti isiklikest vajadustest välja kasvanud töid (Reela Niguli pleedide kollektsioon Dots oma kaubamärgile Dotti, stabiliseeritud puidust kellade sari Kersti Teenult) ja enda proovilepanekut, aga ka tööandja võimalusi arvestavaid innovaatilisi lahendusi (Joonas Riisalu töö puidule reljeefse tekstuuri tekitamisest).
Vähesed riskisid olla avara pilguga enda ümber vaadanuna ise ülesande püstitajad. Silma jäi Riin Kivisilla väga põhjalik töö ratsutamisel kasutatavatest valtrappidest ning vildi taaskasutusest nende juures, millel on kindlasti rohkesti rakendamispotentsiaali. Veenva tulemusega tõusid esile ka Rainer Klementi monteeritav terrassimööbel ja Piret Alvre tänavust jalgpalli MMi puudutav veebilahendus.
Kohati võib tööde äärmiselt praktilises väljundis näha takistust laiema loova potentsiaali avaldumisele, arvestades, et kooli lõputöö on ju võimalus, kus oma lennukust näidata. Kindlasti on aga rakenduslikkus omaette suur väärtus, mis selle võimaluse sageli üles kaalub.
Kõrvu jäi noorte disainerite paindlikkus – turuga arvestav valmisolek oma väljatöötatut mugandada, mis on alustaja seisukohalt arusaadav, kuid milles peitub oht olla liiga järeleandlik kliendi soovile. Viimase oskused ja teadmised kujundusest võivad anda diletantliku tulemuse, mis tekitab pigem segadust ja küsimärke, kui kinnitab disaineri häid kavatsusi.
Nii et soovin julgust olla endas kindel. Konkurentsivõime näib olevat tagatud.
TKK lõputööde näitus
Avatud 12. juulini Tartus Nooruse galeriis.