Kuna valitsusliit on otsustanud lükata edasi vanemapensioni maksmist, blokeerib IRL riigikogu istungit venitades eelnõu vastuvõtmist, kirjutab IRLi riigikogu fraktsiooni aseesimees Kaia Iva.
Kaia Iva: miks tulevad vanemapensioni kaitseks maratonistungid?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanemapension, mis arvestab lisapensioni maksmisel kõigi lastega, kehtestati IRLi ettepanekul 2012. aastal. Selle eesmärgiks oli kehtestada lapsevanematele lisapension, kuna lapse kasvatamine tähendab mõneks ajaks tööelust kõrvalejäämist. Seega väiksemat tööstaaži ja madalamat pensionit.
Lapsevanema karistamine väiksema pensioniga on ebaõiglane. Selle ebaõigluse kõrvaldamiseks kehtestasime vanemapensioni, mis pidi täismahus hakkama kehtima alates tuleva aasta jaanuarist. Olgugi, et seadus on vastu võetud, tahab valitsusliit järgmisel nädalal toimuval erakorralisel istungil lükata pensionilisa maksmise kolm aastat edasi ja võtta järgmisel aastal pensionäridest vanemate rahakotist ära 23 miljonit eurot.
Mida see tähendab?
Eelkõige tähendab see, et vanemapensioni edasilükkamisega riivatakse pensionäride õigustatud ootust saada tulevast aastast pensionilisa. Kolme aasta jooksul jääb 226 000 pensionäril saamata kokku 86 miljoni eurot neile kehtiva seadusega ette nähtud pensioniraha. Pensionärile tähendab see, et näiteks kaks last üles kasvatanul jääb aastas saamata 120 eurot täiendavat pensioni, mis teeb kolme aastase peale 360 eurot.
Teiseks annab see peredele vale signaali. Professor Ene-Margit Tiit on öelnud, et ranitsatoetuse maksmise lõpetamine majanduskriisi ajal tähendas vähemalt tuhande lapse sündimatajäämist. Mitte, et konkreetselt saamata jääv toetus oleks kedagi pannud ümber mõtlema järelkasvu osas: küsimus on ebakindlust tekitavas sõnumis. Lapsevanema jaoks on tähtis teadmine, et kui rasketel aegadel tekib riigil kärpevajadusi, pole need kärped lastevanemate ega laste arvelt. On selge, et valitsuse plaan minna juba seadustatud vanemapensioni kallale inimestesse täiendavat kindlust ei süsti. Seda enam, et see otsus on ajendatud valitsusliidu vajadusest leida katet uutele ülejõukäivatele lubadustele koalitsioonileppes, mitte sügavast majanduslikust ummikseisust. Tuletan meelde, et ka kõige hullema majanduskriisi tingimustest suutsime pensionide vähendamisest hoiduda.
Kolmandaks jätab vanemapensioni edasilükkamine veel kolmeks aastaks lahendamata ebaõigluse pensionilõhes. Ka laste kasvatamine on töö, pealegi kõige vastutusrikkam töö üldse, mistõttu on riigi poolt igati õige seda pensionieas kompenseerida.
Eelpool väljatoodud põhjustel on IRL, juhul kui valitsus ei loobu oma plaanist pensione kärpida,valmis valitsusliidu mõjutamiseks jätkama maratonistungitega. Eelmisel istunginädalal tuletasime valitsuskoalitsioonile igal sammul meelde, et me ei luba pensionäridest emade petmist ja oleme valmis kasutama kõiki seadustega lubatud demokraatlikke vahendeid selle ärahoidmiseks.
Mida saame selleks teha?
Kuna valitsusliit pole siiani isegi vihjanud oma valmisolekule loobuda pensionäride petmisest, saame riigikogu istungit venitades blokeerida vastava eelnõu vastuvõtmist. Esitasime selleks tarbeks pensioniseaduse eelnõule ennekuulmatu hulga muudatusettepanekuid – kokku on neid 1000. Ainuüksi nende läbihääletamine võtaks istungitel 200 tundi. See on opositsiooni ainus seaduslik viis vanemapensioni edasilükkamise ärahoidmiseks. Selle eesmärk, erinevalt viimastel aastatel nähtud ööistungitest, ei ole uute täiendavate sadade miljonite eurode kulutamine ega ka riigi maksusüsteemi pea peale keeramine. IRL seisab selle eest, et riik täidaks endale 2012 . aastal seadusega võetud lubaduse, mille kulu on juba aegsasti riigi eelarvestrateegiasse planeeritud.
Pealegi on peaminister Rõivas ju teatanud, et eelarves on järgmiseks aastaks 40 miljon eurot üle, seega ise väites, et küsimus pole isegi pensionäride rahaga eelarveaukude lappimises, vaid lihtsalt suhtumise näitamises. Tegemist on uue koalitsiooni poliitilise otsusega, mis on reeturlik lapsevanemate ja eakate suhtes ning sellega IRL ei lepi.