Osalesin lauljana XIV üldlaulupeol 1955. aastal. Hiljem olin peaaegu kõigil üldlaulupidudel pealtvaatajate-kuulajate hulgas ja üks neist kordadest on eriti meelde jäänud.
Meenutus XVI üldlaulupeolt 1965. aastal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
XVI üldlaulupeol 1965. aastal istusid aukülalistena esireas meie kohalike partei- ja riigijuhtide Johannes Käbini ja Artur Vaderi kõrval NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Anastas Mikojan ja Nõukogude Liidu kangelane kosmonaut German Titov.
Laulupeo kava laulud lauldud, hakkasid lauljad ja pealtvaatajad skandeerima: „Isamaa, isamaa, isamaa.“
Maestro Gustav Ernesaks ei lasknud ennast kaua paluda, tõusis dirigendipulti ja tema juhatusel alustasid ühendkoorid traditsioonilise laulupidude lõpulauluga „Mu isamaa on minu arm“.
Rahvas tõusis püsti ja hakkasid kaasa laulma, kusjuures paljudel veeresid heldimuspisarad üle põskede. Ainukesed, kes esialgu istuma jäid, olid esimese rea aukülalised, kuid natukese aja pärast tõusid nemadki ja seisid kuulekalt lõpuni.
Arvata võib, et sellise natsionalistide ees koogutamise pärast sai Anastas Mikojan Moskvas toonase NSV Liidu kompartei juhi Leonid Brežnevi ja KGB pealiku Juri Andropovi käest kõva peapesu.
Muide, Anastas Mikojan sai Nõukogude Liidu „presidendi“ ametist priiks 5. detsembril 1965.
Kui siis isamaast lauldes tundus mõte iseseisvast Eestist täitumatu unistusena, siis 1988. aastal nn „Laulva revolutsiooni“ ajal nõudis lauluväljakule kogunenud ligi 400 tuhandeline rahvahulk seda juba valjuhäälselt, lauldes isamaalisi laule ja lehvitades sinimustvalgeid lippe.
Kolm aastat hiljem, 20. augustil 1991, vormistatigi Eesti Vabariigi järjekordne iseseisvus.