Mikk Sarv: kas puudutas?

Mikk Sarv Foto: Elmo Riig / Sakala

Laulupeol osalemine on tõepoolest hinge süvakihte puudutav maagiline toiming, mida sõnadega edasi anda polegi võimalik, kirjutab koorilaulja Mikk Sarv.

Taandumine puudutab alati valusalt ja teravalt, millestki ilmajäämine on kurb. Samas loob see vaba ruumi, trotsi ja võimaluse edasiminekuks.

Esimesele laulupeole jõudsid lauljad kohale 17. juunil 1869. aastal, päevapealt 12 aastat pärast päevalehe Pärnu Postimees ilmuma hakkamist, kus meie rahvast esimest korda kõnetati Eesti rahvana. Sealt edasi oleme maarahvaks olemisest ning regilaulust taandunud ja edenenud eestlastena. Oleme edenenud tõhusalt – pole palju nii väiksearvulisi rahvaid maailmas nii mitmete omakeelsete ülikoolide, oma kirjanduse, kultuuri ja riigiga.

Oleme taandunud maalt ja küladest linnadesse. Oleme taandunud Tartu rahu piiridest meile pealesunnitud piiridesse. Ja siiski on meie taandumise lugu samaaegselt ka meie võidulugu. Alates esimesest laulupeost, kui tähistasime poole sajandi möödumist võidust pärisorjuse üle. Siis kõneles 29-aastane kooliõpetaja Jakob Hurt tulihingeliselt omakeelse kooli rajamise vajadusest. Kas söandas ta siis unistada, et poolteist sajandit hiljem on meil kümneid omakeelseid kõrgkoole?

Esimestel laulupidudel ei olnud Jannsen nõus regilaulutöötluste kavasse võtmisega. Selle taandumise omakeelsest muusikast korvas Jakob Hurt suurejoonelise regilaulude ning muistse vaimuvara üldrahvaliku üleskirjutamise ja kokkukogumisega. Nüüd on regilaulul põhinevad laulud laulupidude lahutamatu osa. Mingil kummalisel kombel järgnebki igale taandumisele edenemine, kaotatu korvamine.

Mul on rõõm laulda Tartu Miina Härma gümnaasiumi koolipere segakooris Härmakad andeka dirigendi Kadri Leppoja juhendamisel. Sada aastat tagasi õpetas minu vanaisa Jaan Sarv selles koolis, tollal Eesti Noorsookasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumis, matemaatikat ja füüsikat. Miina Härma oli sama kooli muusikaõpetaja. Meie kool oli esimene eestikeelse gümnaasiumiõppega kool, kus tõestati, et meie keeles on see võimalik. Mõni aasta hiljem jõudsime juba omakeelse ülikoolihariduseni.

Meie koori laulma kutsusid mind kaaslapsevanem Ruth Laidmets ja kooli direktor Ene Tann­berg, kes ka ise laulavad kooris. Bassilauljaid kipub kooris ikka puudu olema. Minu kõrval laulab prantsuse keele õpetaja Clotilde Beckandi abikaasa, Andaluusiast pärit hispaanlane Miguel Portillo, Eesti Maaülikooli teadlane.

Laulupeo rongkäigus oodates jutustas Miguel, kuidas ta kuus aastat tagasi Eestisse jõudis, siin abiellus, poja isaks sai ja doktorikraadi kaitses. Nii on tema täiskasvanuelu algus jäädavalt seotud Eestiga.