Hardo Aasmäe: fosforiidisõda ja Rail Baltic

Hardo Aasmäe Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti võim toimib Rail Balticut rajades nagu nõukogude võimu kohapealne esindus fosforiidi­sõja päevil, kirjutab geograaf Hardo Aasmäe.

Tuleb tõdeda, et aastatetaguse nn fosforiidisõja ja praeguse Rail Balticu rajamise puhul käituvad osapooled sarnase mustri järgi. Eesti võim ja valitsus toimib nagu kunagise nõukogude võimu kohapealne esindus, eirates Eesti-sisese arengu strateegilisi huve. Rail Balticu (RB) Pärnu suuna vastased toimivad omakorda kunagise rahvaliikumise loogika järgi.

Fosforiidisõja keskmes oli küsimus looduskeskkonna säästmisest. Rahvaliikumise põhiline eesmärk oli nurjata Moskva kavandatud suure kaevanduse rajamine. Ühiskonna teadvusse jõudis ohutunne, et fosforiidi kaevandamisega rikutakse jäädavalt üks osa Eesti loodusest, eriti selle põhjaveevarud. Puhas mage vesi on tulevikuressurss ja sellega ei tohi mängida. Samas peab arvestama, et fosforiidisõjas oli ökoloogia omamoodi relvaks üldisemate huvide kaitsmisel.

Peamiseks probleemiks fosforiidisõjas oli nõukogude võimu kava ehitada kaevanduse tarbeks 40 000 elanikuga võõrtööliste linn, mis oleks oluliselt muutnud Eesti rahvuslikku koosseisu ning tekitanud uusi sotsiaalprobleeme. See viimane ehk nn taustprobleem oli tegelikult peamine fosforiidisõja liikumapanev jõud.

RBga on sama lugu. Kavandatav Pärnu trassivariant on kõigist võimalikest kõige ebasobivam ega vasta Eesti huvidele. Relvaks selle vastu on kujunenud loodushoiu problemaatika, alates Nabala kaitsealast, lõpetades elusloodust pärssiva barjääriefektiga.

Paljuski terendab selle taga üldisem küsimus. RB Pärnu variandiga rahastatakse tegelikult Kesk- ja Lõuna-Eesti sotsiaal-majanduslikku mahajätmist. See on ohtlik eesti rahva tulevikule. Eesti NSV aegse fosforiidi kaevandamiseks kavandatud võõrtööliste linna ehitamine ning RB raames rahastatav Kesk- ja Lõuna-Eesti mahajätmine murendavad eesti rahva tulevikku erineval viisil, kuid sarnaste tagajärgedega.

Praeguste kavade kohaselt tule­b Eesti maksumaksjal tasuda 44 protsenti RB rajamise kuludest. Seepärast peaks raudtee projekt umbes pooles ulatuses arvestama Eesti vajadustega. Paraku on RB üles ehitatud peaaegu ainitiselt välishuvide rahuldamisele.

Trassi mõlemas otsas on ebamäärased n-ö Euroopa huvid, mille vastuvaidlematu rahuldamine on meie kohustus. Innukate RB kavandamise argiaskelduste varjus püütakse läbi viia strateegiline eksitus, mis sisuliselt ei arvesta Eesti huve. Kui nõukogudeaegne fosforiidikaevanduse rajamise kava ähvardas Eestit pöördumatult kahjustada rahvastiku ja tootmiskasvu kaudu, siis RB laostab vastupidise protsessi kaudu.